Tavapärast kontserdiarvustust ei maksa sellest kirjutisest vist otsida, kuna juba sarja programmiline pealkiri nihutab need piirid sõna ja muusika sümbioosis märksa laiemaks. Seetõttu võikski mõtiskleda, mida tähendusrikast jäi meelde selle üle poolteise tunni kestnud õhtu jooksul nii Sõnast kui Muusikast. Isast ja Pojast ning …? Muidugi oleks kiusatus siia lisada veel ka „Pühast Vaimust”, kuid antud juhul polegi selleks nagu tarvidust, kuna kunst kui selline ongi juba see kõikeühendav „Püha Vaim”, mis Jaan Kaplinskit ja Märt-Matis Lille näis seekordsel performance’il (ja mitte ainult selles kontekstis) siduvat.
Teksti ja muusika piiride sulandumist soodustas sel õhtul seegi tõsiasi, et Märt-Matis Lill ühendas koos interpreetidega oma heliteoseid ja Jaan Kaplinski sõnumlikkust veel n-ö sulanduslike muusikalis-heliliste taustadega, milles võis nii mõnigi kord aimata loodushäälte jälgi. Seetõttu tundus, et kogu programmi voolujooneline, ühtlaselt kulgev (dao) kunstiline terviklikkus oligi see põhiline kvaliteet, selmet eksponeerida iga Jaan Kaplinski teksti või Märt-Matis Lille helitööd eraldi seisva ja mõjuvana.
Järgnevalt niisiis valik noppeid ja hetkevisioone. Esituslikult andis omal kombel kõlalis-müstilise eelhäälestuse juba Lille avalugu „Kui piisonid läksid ära” („When the Buffalo Went Away …”, 2007), kus väga huvitavalt ja sugestiivselt mõjus ansambli instrumentide madalate registrite kooskasutamine – s.t bassklarneti (Helena Tuuling), bassflöödi (Leonora Palu) ja Diana Liivi klaveri madal register müstilises tämbrikoosluses. Seejärel Kaplinski tekst Põldma esituses (mõned märksõnad): „… mis taevas muu ongi kui kaugus … me oleme oma sugurakkude orjad …”.
Šamanistlike löökpillidega (Madis Metsamart) M.-M. Lille „Mu nuttev hääl on sügistuul” (2005) mõjus esituslikult lausa sonoristliku kõlamaagiana kui ürgne helipilt mõnest iidsete aegade loomismüüdist. Seda mõttesuunda jätkas aga eriti efektselt Lille kompositsioon „Lindudele” (2006) suurele trummile ja fonogrammile – nagu selgub, saab üheainsa suure trummiga hea interpreet kõlaliselt teha lausa imeasju!
Kõnealuse kontserdi lõpuloona esitatud „Hüvastijätt” („Farewell”, 2003), Märt-Matis Lille John Dowlandi lautofuuga seade, kõlas sel õhtul igatahes väga värskendava kontrastina kõigele eelnenule – märgilise viitega vanamuusikale iseloomulikule distsiplineeritud ja polüfoonilisele häältejuhtimisele – nagu suur üldistus uue ja vana, iidse ja tänapäevase ning aegade ringkäigu mõttelise ühendvälja tähenduses.