Eile Tallinna kobarkinos esilinastunud põnevusfilm “Number 23” on peaosatäitjal Jim Carreyle ilmselt järjekordne katse kehtestada ennast n-ö tõsise näitlejana. Põhimõtteliselt poleks vaja nii meeleheitlikult pingutada ja iga pakutuvat stsenaariumi vastu võtta, sest oma annet kehastada traagilist tegelaskuju on ta tõestanud juba kümme aastat tagasi Miloš Formani filmis “Inimene kuult”.
Pereema (Virginia Madsen) kingib loomapüüdjana töötavale pereisale (Jim Carrey) raamatu, mille minategelasest autor jutustab oma kummalise loo. Mees näeb numbrit 23 igal pool kus võimalik ning põhimõtteliselt ka seal kus pole. Carrey tegelaskuju tunneb loo edenedes üha suuremat samastumise momenti punaste kaantega raamatu autoriga ning hakkab samuti nägema numbrit 23, kus aga saab. Teda ei jahuta ka armastava abikaasa märkused, et raamatu peategelane määrib ju oma käed võõra verega – oh ei, see ainult innustab seni rahulikult elanud pereisa psühhoosi.
Ilmselt suurem osas Sirbi lugejaid ei pahanda, kui ma paljastan tõiga, et kõik lõpeb ilma suurema hulga inimohvriteta ehk siis õnnelikult. Või siis nii õnnelikult, kui seda lubavad žanr ja filmi aluseks olnud stsenaarium.
Tegelikult polekski eriti mõtet pikalt sellest filmist rääkida, sest režissöör Joel Schumacher on peaaegu kümme aastat tagasi teinud analoogilise filmi “8 mm”, mis oli üsna mõjuv vaatemäng. Mis siis juhtus? Kas Hollywoodis ei liigu enam üldse häid stsenaariume või mis? “Number 23” on olemuselt segapuder erinevatest Ameerika õudusfilmide aksessuaaridest, muusikavideote pildikeelest ning Carrey ambitsioonidest olla tõsiseltvõetav draamanäitleja. Mis aga hämmastab, on siiski see lõputu kokteil kõigist meile juba ammu teada-tuntud kohustuslikest kinematograafilistest elementidest, mida on nähtud sada korda tuhandes filmis. Kui USA peavoolu film pretendeerib müstikale, võite olla kindlad, et kaadrisse ilmub varsti altkulmu põrnitsev laps või kummalise käitumisega koer. On siingi üheks deus ex machina’ks (lisaks lõpplahendusele endale) ähvardavalt lõrisev koer, kes vupsab välja, millal aga heaks arvab, ja kaob siis sama kiirelt. Pilt on filigraanne nagu alati, oleks pigem üllatav, kui operaatoritöö ja kunstniku visioon seda poleks. Kuid, kasutades küll suuremat osa klassikalise film noir’i visuaalsest kahurväest ning törtsu koomiksite esteetikast, kaotab lugu ise oma vähesegi haaravuse kusagil poolel teel. Ning kui rääkida lõpust, siis on stsenarist ilmselgelt innustust saanud David Fincheri “Kaklusklubist”. Kui ta viitsinuks rohkem sorida DVD-laenutuse riiulites, oleks talle äkki pihku sattunud Alan Parkeri “Ingli süda”, mis võinuks selle filmimudeli järgmise juures olla juba parem eeskuju.
“Number 23” põhiline häda ongi suurepärases visuaalses koores, mille alla pole suudetud koguda terviklikku filmi mingis kindlas žanris. On õudust, mida toob meile ülalpool mainitud oomenlik koer. On koomiksit, mida vahendab peategelase poolt loetud raamatu lehekülgede visualiseerimine. On thriller’it, mida näeme Jim Carrey edasi-tagasi jooksmises ja sõgedas pilgus. On komöödiat, mida me näeme sama Jim Carrey sama sõgedas pilgus. Ja lõpuks on ka perefilmi, mida me näeme filmipere ühistes ettevõtmistes, kui ema ja perepoeg üritavad numbrimaagiast hulluks läinud pereisa maa peale tagasi tuua.
Jim Carrey näitleb, kuidas oskab, aga pole see tema film, tehku või tina! Poole filmi pealt tuligi naer peale, sest meenus, et tema läbilöögifilmid olid ju sarjast “Loomade detektiiv Ace Ventura”. Ja nüüd mängib ta siis säärases jaburas filmis detektiivi, kes muu hulgas peab tõsise näoga püüdma deemonlikke koeri. Ja pärast koera käest pureda saamist peab ta veel minema psühholoogi jutule, sest väidetavalt on see loomapüüdjatele pärast rünnet seal maal kohustuslik. “Milleks te elate?” küsiksin ma – Ace Ventura oleks kogu situatsiooni tapva anaalhuumori abiga lahendanud! Parem siis juba küsitava maitsega lollkomöödiad kui vaimsusele pretendeerivad igavtragöödiad.