Ärge nüüd palun mõelge, et tahan pika sissejuhatusega kuidagi vihjata, et Andres Keili „Folk juu!” ja Gerda Kordemetsa „Kabaree” kunstiline tase kuidagi nõrk oleks. Ei, seda kindlasti mitte. Pigem on asi mingis igavikulisusele häälestatuses, mis tabas mind enne nende dokumentaalfilmide vaatamist. Siin need pooletunnised tagasihoidliku eelarvega tehtud ülesvõtted nüüd on: mõlemas räägitakse muusikast, mõlemas räägitakse paarkümmend aastat kestnud traditsioonist. Mõlemad filmid on terviklikud ja professionaalsed, üks johtuvalt valitud vormist ehk veidi hõredam kui teine.

Režissöör Keili „Folk juu!” peategelaseks on Viljandi folkmuusika festival, kuigi vormiliselt räägib see justkui päris mitmest eripalgelisest tegelasest: on üks muusikaarmastajast tüdruk, üks pime poiss, üks väliseesti poiss ja üks Jaak Johanson. Igaühel neist on oma tõuge folgil osalemiseks ning kõik nad tahavad olla osalised milleski suuremas. Peategelased on meeldivad, suvi kutsuv ning operaatoritöö terane. Sümpaatne film, kuigi süvitsiminekut on vist veidi nappinud.

Eks nii võibki juhtuda, kui võtad teha filmi lõpptulemusest, mitte protsessist endast nagu tegi seda Gerda Kordemets oma „Kabarees”.

„Kabaree” räägib Saaremaa ühisgümnaasiumi abituuriumieelse lennu kakskümmend kolm aastat kestnud tavast tuua jõuludeks lavale kabaree-etendus. Läbi peategelase Iti vaatevinkli avaneb meile selle tava ajalugu ja olemus, prooviperiood ja tänapäev. Räägivad vilistlased, nii osalejad kui vaatlejad. Erinevalt „Folk juust!” on režissöör võtnud nähtuse jäädvustamiseks pikema ajaperioodi ning eks see on tunda ka filmi üldmuljes. Me näeme Itit mitmes keskkonnas ning see kahtlemata avab teda ja teeb ta vaatajale lähedasemaks/mõistetavamaks. Pikema filmimisperioodi tõttu tajume ka ettevõtmise haaret ning selle ebatavalisust osalejatele. Filmi lõpus võib vist öelda, et „kunst ühendab”, mis iseenesest on ju päris ilus kokkuvõte, seda nii praegu kui ka kümne aasta pärast neid filme uuesti üle vaadates.