Üksteist aastat pärast Cantorese esikplaati „Muusikat ajastute piirimailt”, millel kõlab peamiselt XVII sajandi esimese poole muusika, on neil tänavu valminud uus helisalvestis. Ka siin kombatakse tegelikult jällegi kahe ajastu, baroki ja klassitsismi piire. See on aeg, mil „baroki ideed enam ei toitnud ja klassitsismiajastu muusikalised suurkujud ei olnud veel iseseisvat loometeed õieti alustanud”. Plaadil pealkirjaga „Muusika põhjalast” interpreteerivad üleminekuaja muusikat Reet Sukk, Reinut Tepp ja Egmont Välja.
Heliloojad Johan Helmich Roman, Hans Heinrich Zielche, Johann Gottfried Müthel, Johann George Tromlitz ja Johann Adolph Scheibe, kelle sünni- ja surmadaatumid hargnevad XVII sajandi lõpu ja XIX sajandi esimeste aastate vahel, on oma eluteel pikemalt või lühemalt tegutsenud Stockholmis, Kopenhaagenis, Riias ning Peterburis. Ehkki tükati oleks nagu tegu juba Mozarti ja Haydni kaasaegsetega, on plaadile valitud teoste helikeel võrreldav pigem galantse stiili suurkuju Carl Philipp Emmanuel Bachi käekirjaga.
Uue, klassitsismiajastu vaim on tihkemalt tajutav Zielche Duos G-duur flöödile ja tšellole, mis on vanamuusikaga harjunud kuulajale põnev muidugi juba oma esituskoosseisu poolest. Eriliselt meeldejäävana tuleb esile tõsta Tromlitzi Partiitat e-moll sooloflöödile. Selle esitus, peen artikulatsioon ja dünaamiline kujundamine üksiknootidest tervikuni, paneks J. J. Quantzi kindlasti heameelest käsi hõõruma. Ka Scheibe Sonaat D-duur klavessiinile ja flöödile, eriti tarmukalt ja elurõõmsalt kulgevad kiired osad Allegro ja Poco Presto kütkestavad kuulajat. Ehk oleks aeglastesse osadesse sobinud rohkem tundelisele stiilile omaseid puhanguid, seda just kontrastsema dünaamika ja julgemate ajavõtmiste poolest? Plaadi kavavalikut raamistavad Romani ja Mütheli sonaadid flöödile ja basso continuo’le, oma elujaatavas, suhteliselt pretensioonitus sisus ja kaunis esituses pakuvad need nauditava kuulamiselamuse.
Kui eriilmelist muusikat võib luua ühe sajandi jooksul, näitab mõtteline sild põhjamaise muusika plaadi ning selle ilmumisele järgnenud kontserdi vahel. Jäädes küll XVIII sajandisse, viis Niguliste kiriku Antoniuse kabelis ettekandele tulnud kava kuulaja ajateljel sammukese tagasi, galantsest ja varaklassitsistlikust stiilist saksa ja prantsuse kõrgbarokki. Cantores Vagantes koosseisus Reet Sukk (plokkflööt, flööt), Mari-Liis Vihermäe (flööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Arvo Haasma (viola da gamba) ja Reinut Tepp (klavessiin) interpreteeris sedakorda J. B. de Boismortier’, J. F. Faschi ja G. Ph. Telemanni flöödikvartette.
Kas sonaat kolmele soolopillile basso continuo’ga või siiski kvartett? See küsimus, õieti kvarteti mõiste kiire muutumine XVIII sajandil, on inspireerinud esitajaid kava koostamisel. Esimesed kvartetid ei erinenudki palju kolme meloodiapilliga sonaadist: pillivalik oli suhteliselt vaba ja seltskonnast ei puudunud klavessiin. Just niisugusel kujul, soolohäälte järjestust flöötide ja plokkflöötide vahel varieerides, saadetuna klavessiinist ja viola da gamba’st, need varased kvartetid tol õhtul kõlasidki.
Pärast esimest ehmatust Antoniuse kabeli suures akustikas taltus kõrv siiski kiiresti kolme soolopilli kõrges tessituuris meloodiajooniseid eristama. See polnud raske, sest esitajad mõistsid kõrgetelt kiviseintelt tagasi kaikuva heliga suurepäraselt ringi käia, kiired tempod polnud võetud ülemäära kaelamurdvad ning osade pikalt kaikuma jäänud lõpunoodid lasti ruumis peaaegu kuuldamatuks hääbuda, enne kui neil mõtteliselt sabast kinni võttes musitseerimisega jätkati. Ka basso continuo saade oli kujundatud delikaatselt, potentsiaalset lärmifaktorit ja mahedakõlalisi traversflööte arvestades. Ehk kohati isegi liiga delikaatselt. Kolm kõrget häält panid mõnikord igatsema „bassivõimu” järele. Siin-seal veidi paksemad akordid klavessiinil ning jõulisem, solistlikum toon gambal eriti fugaatilistes osades poleks paha teinud.
Raske on välja tuua nii stiililt kui esituselt ühtlaselt kauni kontserdi kõrgpunkte. Ja teate, miks? Unustasin end avataktidest peale lihtsalt kuulama, märkmete ülestähendamiseks valmis pandud sulepea jõude süles lebamas. Näis, et sama juhtus ka ülejäänud kuulajatega. Pärast kontserdi lõppakordi ja esinejate lahkumist kulus veel õige mitu pikka hetke, kui inimesed fluidumist ärgates ringi vaatama ja liigutama hakkasid ning end lõpuks minekule asutasid. Aastakümneid koos mänginud Cantores Vagantese kontsertidel on kohal alati mingisugune tõsine, ent soe aura. Ühelt poolt respekt ajaloolise esituspraktika vastu, teiselt poolt püüd leida heliloojatega ühist keelt, taasavastada tuhmunud värvid endisaegses kirkuses, teha need lähedaseks praegusele kuulajale, esitada muusikat. Ilma eesliiteta „vana”.