Ojasoo kursus!? Kuhu jääb hoog, kuhu pöörane tempo ja kuhu on kaotatud füüsiline teater?! Jumal küll – ainus näitleja, kes etenduse järel vist duši alla peab minema, on too, kes higistas, kuna lebas mitu minutit suure vatiteki all! Justkui tigu oma karbis. Tempo jõuabki selles stseenis peaaegu nulli, kui teine poiss roomab tõugu või nälkjana teo suunas. Endiselt ei etendata ühtki stseeni, ainult jutulõng ja juhtumused. Loetav teater. Etteloetav, lugejateks võiks olla igaüks sellest seltskonnast. Ja koos sellega on – salaja ja lavastaja kiiduväärselt kavalal nõul – kadunud igasugune piir näitlejate ja publiku vahel, ning mitte ainult seetõttu, et poisid jõuavad suure osa publikuneidudest „lavale” meelitada ja läbi tantsitada.

Saali valdab täiuseni kantud lavastajamõte, kaua endas peetud ja nüüd korraga välja purtsatanud. Samasuguse purtsatusega hüppab äkitselt üles ka etenduse tempo, taas kehtestatakse terav piir näitlejate ja vaatajate vahele. Klobinal kogunevad näitlejad ringi keskele. Algab pöörane meeste tants. Sellega tekitatakse katarktiline tunne – pikk ja loid kirjanduslik sissejuhatus ongi sisse juhatanud millegi hoopis muu. Hoogsad tantsud. Rütmid. Hüpped. Kõlkumised ja kõik muud nipid. Tantsulavastuse täius: maruline hoog, kus leidub meeste tantsupeole sobiv kava lavastuse ühes servas, teises servas inimlooma (või -loomuse?) abitust illustreerivad etüüdid, mida etendatakse laest laskunud tõstukikonksu otsas ja ümber.

Ning ega lõpus polegi muud – inimene või mees on end näidanud. Ecce homo. Toss voolamas mööda põrandat. Pahkluudeni suitsu sees. Kehad nõrgumas higist. Aga siiski tulevad naised publiku hulgast taas (oma) läbihigiste meestega tantsima. Aga higihaisu ei ole.