Ninasarvik on äärmiselt lühinägelik

Ninasarvikute käitumises esineb kindlasti agonistlikke vorme, kuid üldiselt on need seotud demonstratiivse käitumisega. Asi on nimelt selles, et ninasarvik on äärmiselt lühinägelik loom. Aafrika võsa ja savanni kohal hakkab õhk võimsalt virvendama juba suhteliselt vara hommikul. Virvenduse lainepikkus on muutlik, kuid jääb vahemikku 5-6 kuni 30-40 sentimeetrit. Ninasarvik, eelkõige must-ninasarvik, kuid mingil määral ka valge, ei erista isegi kõige parema nähtavuse tingimustes inimest puutüvest juba 50 meetri kauguselt. Ja virvendava õhu optiline moonutusefekt paneb nii inimese, puu kui ka kõrgema termiidipesa ninasarviku silmis liikuma, kusjuures korraga mitmes suunas. Selline vaatepilt teeb ninasarviku murelikuks ja edaspidine sõltub sellest, kas tuul puhub looma poolt inimese peale või vastupidi, ja muidugi ka sellest, millised kogemused on ninasarvikul seoses kindlate loomaliikide, inimese ja teiste objektide lõhnadega.

Haistmine ja kuulmine on ninasarvikul hiilgavalt arenenud. Ja on täiesti ootuspärane, et kirjeldatud olukorras üritab ninasarvik demonstratiivset rünnakut. Ta teeb seda äärmiselt ilmekalt. Suunates ninaotsa maa poole asetab ta oma sarved horisontaalselt teravikega otse ette ja galopeeribki sirgelt, tegelikult pimesi, kiirusel, mis võib ületada 25 km/h, teda häiriva objekti poole. Kui see objekt käitub mõistlikult, see tähendab, et ei tee häält ega liiguta ennast, siis kuskil 10–12 meetri kaugusel objektist ninasarvik pidurdab ja läheb sabaga vehkides võssa oksi põske pistma. Seda juhul, kui tegemist on must-ninasarvikuga. Valge-ninasarvik teeb tavaliselt, kui üldse, väga lühikesi demonstratiivseid sööste.

Arvatavasti esimene inimene, kes jäi paigale „ründava” ninasarvikuga silmitsi olles, oli XX sajandi üks suurimaid välizoolooge, Frankfurt am Maini loomaaia direktor Bernhard Grzimek. Dr Grzimek ei lubanud temaga kaasas oleval jahimehel looma maha lasta, jätkas rahulikult ninasarviku filmimist mehaanilise kaameraga, mis oli tal kolme jalaga statiivil, ja mõni meeter enne teda pidurdaski ninasarvik, nagu oleks ära tundnud ja hüüdnud: „Oo, professor Grzimek, jõudu tööle!”, pöördus ja läks võssa sööma. Loomulikult, selle sündmuse kirjeldusest ei tohi teha järeldust, et sedalaadi olukordi tasub omal käel järele proovida. Täiskasvanud ninasarvik on täiesti võimeline, kasutades oma ülitugevaid sarvi ja kolossaalset jõudu, tõmbama kahetonnise auto sarvega servapidi poolenisti üles ja lükkama selle maanteelt kraavi. Selliseid juhtumeid on ka aset leidnud. Kuid kui ninasarvikutel looduses võitluskonflikte üldse tekib, siis väga harva ja peamiselt ainult elevantidega, kusjuures kaotajaks jääb enamasti ninasarvik.

Mõlemad ühtemoodi hallikaspruunid

Noored Kibibi (’tüdruk’ suahiili keeles) ja Kigoma (’trumm’ ja ühtlasi Aafrikas asuva linna nimetus) kuuluvad just nimelt must-ninasarviku liiki, kelle õige zooloogiline nimetus on rippmokk- ehk teravmokk-ninasarvik, erinevalt nn valgest ninasarvikust, kes kannab zooloogilist nimetust kandmokk- ehk laimokk-ninasarvik. Mõlema liigi esindajad, kui nad on korralikult pestud, on enam-vähem ühtemoodi hallikaspruuni värvi ja üldvärvuse erinevused on tingitud sellest, et neil on väga erinev toitumis- ja eluviis.

Valge-ninasarvik on rohutoiduline savanniloom, väga seltsinguline ja liigub karjas koos teiste Aafrika savanni taimtoiduliste loomadega. Tema lai ja lühike alahuul on kõva, suhteliselt kitsa servaga ja töötab umbes nagu muruniiduk, rebides savanni rohtu. Must-ninasarvik on suhteliselt üksildane loom, kelle emased on, muuseas, ägedamad kui isased, mis puutub seksuaalkäitumisse. Nii et nähes, kuidas ovuleeriv emane jookseb meelekindlalt isasele järele, too aga tema eest ära, kuuleksid justkui hüüdu: „Jää ometi seisma, sureme veel niiviisi välja!”

Viisteist-kuusteist kuud kestva tiinuse järel sünnitab emane heledate titekarvadega kaetud, umbes 35kilose pojakese, kes jääb temaga mitmeks aastaks. Toitub rippmokk-ninasarvik peamiselt okstest, mida ta üliosavalt oma tugeva, vetruva ja pika ülahuulega painutab ja suunab suhu. Traditsioonilised nimetused „must” ja „valge” kinnistusid pärast seda, kui buurid, hollandlaste järglased Lõuna-Aafrikas, püüdsid inglastele seletada laimokk-ninasarviku kohta, et ta on wide lip rhinoceros, kõlas see aga nagu white rhinoceros. Ja kuna loom oli tõesti heledat värvi, nagu seda on muda, milles ta joogikohtade läheduses püherdab, siis pandigi talle ilma pikemata nimeks valge-ninasarvik. Soostunud võsas on joogikohtade lähedane muda aga palju tumedam ja rippmokk-ninasarvik, kes püherdab sellistel kohtades, on seetõttu muidugi väga tumedat värvi.

Seoses selle segadusega nimetuste ümber tulevad vägisi meelde teisedki loomade nimetused, millel ei ole nende bioloogiaga midagi ühist. Näiteks surikaadid, merisiga ja loomulikult känguru. Viimane sõna on tegelikult lause, mis Austraalia aborigeenide keeles tähendab ’ma ei tea’ ehk ’ma ei saa aru’. See olevat ühtne vastus eurooplaste küsimusele, kes see kitse, jänese ja roti ülekasvanud ristsugutise moodi loom õieti on. Eksitavate nimetuste teema on tegelikult väga huvitav. Näiteks inimene, kes on kodustanud meemesilase tuhandete aastate eest, pidas ja nimetas juhtivat mesilast peres kuningaks kuni XVII sajandini. Alles Jan Svammerdam tegi kindlaks, et tegemist on emasega.

Malbe kiinduja

Ninasarviku käitumist talle tuttava, tema eest hoolitseva inimesega ei saa teisiti nimetada kui läbinisti malbe kiindumus. Omainimese tulekut ootab ninasarvik pikisilmi, kohtumisel ilmutab siirast rõõmu ja lubab endaga teha kõiki profülaktilisi ja isegi invasiivseid veterinaarseid protseduure. Jääb mulje, et peamiseks mureks, näiteks süsti saades, on inimesele mitte varba peale astuda.

Need toredad loomad, rippmokk- ehk must-ninasarvikud, on äärmiselt ohustatud. Neid kütitakse halastamatult vaatamata sellele, et salakütte ootab sõltuvalt riigist surmanuhtlus või eluaegne vanglakaristus. Neid lastakse suure kaliibriga püssist, tapetakse mürkide ja isegi maamiinidega ning ainus asi, mida sellisest loomast saadakse ja mida müüakse, on sarved. Ninasarviku sarve ollus on just nimelt sarvollus, nt küüned, küünised ja isegi karvad. Oma struktuuri poolest meenutab ninasarviku sarv hobuse kabja siseehitust ja eks ta kabjaline loom ka on. Mitte mingisuguseid raviomadusega erilisi aineid sarv ei sisalda. See on kontrollitud mitmete uuringute käigus ja väga kindlalt kinnitatud. Mida võib leida mikroskoopilises koguses must-ninasarviku sarvolluses, on robustsed, looduslikud salitsülaadid, mida koguneb ka inimese juustesse ja seda palju suuremas kontsentratsioonis, kui inimene tarbib regulaarselt näiteks pajukooreleotist.

Ometi usutakse, et ninasarviku sarvest tehtud „ravimid” aitavad vähi, tuberkuloosi, südame- ja veresoonkonnahaiguste, skisofreenia, epilepsia ja ehk isegi „surma ja sügeliste” vastu. Jeemenis ja ka Araabia Ühendemiraatides peab traditsioonilise pistoda pära olema tehtud must-ninasarviku sarvest. Uskumuse järgi tagab see talisman ülivõimsa mehisuse ja eelkõige tohutult suure seksuaalse potentsi. Ühe kilogrammi sarvolluse hind võib ulatuda kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Seega saab ühe looma sarvede eest mustal turul tohutu summa. Sellistes tingimustes on rippmokk-ninasarvikut looduses kaitsta äärmiselt keeruline. Peamine lootus jääbki sellele, et liik säilib, kui tal võimaldatakse paljuneda erilistes kaitsealade keskustes, ja kind
lasti loomaaedades.

Mitu sarve on ninasarvikul?

Kibibil ja Kigomal on kaks sarve nina peal, kuid on teada must-ninasarvikuid kuni viie sarvega reas. Maksimaalseks sarve pikkuseks on mõõdetud (ida alamliigi ühel emasel) üle 130 sentimeetri. Midagi selletaolist me oma ninasarvikute puhul ei taotle, peaasi, et nad oleksid terved, saaksid teineteisega kenasti tuttavaks ja tooksid ilmale toredaid väikseid ninasarvikuid. Mis aga kuulsasse agressiivsusesse puutub, siis võin julgesti väita, loomulikult meeles pidades, et analoogilised võrdlused tegelikult midagi ei tõesta, et proportsionaalsust arvestades on kevadine orava-„täkk” mitu korda agressiivsem kui ninasarvik. Loomulikult ei tähenda see, et orav oleks mingisugune paha loom. Kui räägime loomaliikidest, ei ole nende seas ei laisku, lolle ega halbu. Kõik need mõisted on rakendatavad ainult teatud inimeste puhul.