Ei, ma ei pea silmas ainult seda, mis toimub tänavatel, valitsuses ja televisioonis, kuigi sümptomid on näha ka seal. Uue ajastu saabumisele viitab päris kurjakuulutavalt ka “kaasaegse kunsti mänguväli” Eestis. Ma ei kavatse siinkohal rääkida kevad-, sügis-, ja aastanäitustest, kunstnike ametiühingu segastest ambitsioonidest, kinnisvarast või muudest halbadest naljadest, mida ma ei loe sellele mänguväljale kuuluvaks a priori, selles mitte veel päris surnud kohalikus kunstielus, mida ma väärtustan. Ma tahan repliigi korras avaldada muret selle pärast, et see nn kevadnäituste sõnaohtra mittemidagiütlemise vari on langemas ka neile nähtustele, mis seni on tundunud elujõulisemad.
“Uus laine” – vanad väejuhid
Aga kõigest järjekorras. Tänavarahutuste kulminatsioonina avati Kunstihoones näitus “Uus laine”, museaalse ambitsiooniga megaprojekt kahelt kahtlemata väärika institutsionaalse positsiooniga kuraatorilt. Kahtlemata vajalik ja ülevaatlik näitus, kahtlemata statement. Eesmärk ei midagi vähemat kui kaardistada uue kümnendi Eesti kunst ja vääristada see kuraatoripositsiooni mitte millekski kohustava signatuuriga. Ürituse pressitekstki oli piisavalt totaalne, pea minimonograafia formaadis “asjade seisu” kirjeldav, kuigi tegelikult igasugust selget positsiooni püüdlikult peitev.
Kui “ülbed üheksakümnendad” kinnistati kultuuriteadvusse lõpuks interdistsiplinaarse uurimuskogumikuga, siis vähemalt “uue laine” esimene tulemine on tekstiliselt suhteliselt kunsti-, et mitte öelda formaadikeskne, sotsiaalsuse pitserist laubal hoolimata vägagi kontekstikauge. Näitusel on väljas mitmeid 2000ndatest Eesti kunstiajalukku jäävaid märgilisi töid, mis vähemalt autorite põlvkonnakaaslaste kunstimällu juba ammu kinnistunud ja ilmselt kinnistuvad mõned sellelt näituselt veel lisaks. See lubab kuraatorite museaalse ambitsiooni õnnestunuks lugeda. Kümnendi mõtestajatena ollakse aga poole peale pidama jäänud: saatetekstis jutustatakse õhinal mingit pea modernistlikult progressiuskset, avangardiretoorilist ja ühiskonnakauget, õigemini kunstimaailma seedetrakti pidama jäävat lugu, aga me ei saa mitte midagi uut teada sellest kujuteldavast uuest põlvkonnast, uuest ajastust. Kuraatorite välja käidud jooksva kümnendi jõujooned on aga muidugi piisavalt väljakutsuvad, et sundida näituse ja kogu “Uue laine” kui nähtuse suhtes omakorda positsioneeruma.
Nii näiteks joonistub kohe teravalt välja opositsioon “Pärnu koolkonnaga”, seda tänu kuraatoritepoolsele võluvale, pea martkalmliku otsustavusega antud hinnangule, millega nähtus määratakse “eelmisesse kümnendisse”. Kui see ei ole Eesti kontekstis positsioonisõja propagandavale, siis mis see on? (Mitte, et ma arvaksin, et NG seltskond tegelikult sellele näitusele sobiks, põlvkondlikult on nad aga ometi kaardil – seega viitan pigem loogikaveale, mille kuraatorid oma tekstis pareerivad “isikliku kogemuse” kui valiku garandiga – niisiis mitte “maitse asi”, “nägemus”, vaid “ekspertiis”.) Tõepoolest – kui “Uus laine” ei ole vananevate noorkuraatorite positsioonide kinnistamine “uue” põlvkonna suhtes “enne noore kunsti biennaali” ja “pärast raamatut 22+”, mille nimel ei peetud paljuks isegi uurimisreisi Tartusse, seitsme maa ja mere taha, siis mis see on? Aga ärge saage minust valesti aru, teatud mõttes on Hanno Soansil ja Anders Härmil täielik õigus oma loorberid ära lõigata, sest päris mitmeid sel näitusel esinevaid kunstnikke ilma nendeta siinsel kaasaegse kunsti mänguväljal tõepoolest ei oleks. Nemad on need noored kunagi sõduritena lahinguväljale toonud, nendel on ka täielik õigus nüüd ellujäänutele ordenid kaela riputada. Lihtsalt, poisid, saage aru, mina küll ei saa aru, miks ei oleks võinud teha kompaktsemat ja selgema positsiooniga kuraatorinäitust, kus valikukriteeriumid oleksidki ainult sisulised, mitte matemaatilised – kas äkki tegelikult siiski materjal, hoolimata teie vastupidistest väidetest, ei mängi välja muuks kui kalendaarseks ühisülevaatuseks, kunstnike liitu mittekuuluvate kunstnike aastanäituseks, noortesektsiooniks?
Jah, minust on süüdimatu niimoodi küsida, sest ma ei ole ennast kunagi pannud näiteks Anders Härmi rolli, kes kuraatorina eluliselt sõltub jõulisest, tihedast ja metsana mühavast kaasaegsete kunstnike armeest, keda ta ka ise pühendunult õppejõuna juurde aitab kasvatada. (Ja selles osas vaidlen teravalt vastu kõigile, kes talle seda süüks panevad.) Seda näitust tulekski ehk vaadata pigem väljavõttena kuraatori notebook’ist, teatud best of’ina, mida probleemitult pisut väiksemas mahus noortenäituse formaadina mööda Euroopat ringlema saata, kolleegidele teadmiseks, nagu tootekataloogi kunagi. Poiste pressitekstis püstitatud küsimusele uue kunstnikepõlvkonna küpsuse kohta jätaks siiski hurraaga vastamata, sest 90ndate põlvkonda “samas vanuseklassis” ei olnud mul au nii põhjalikult tunda. Olen enam kui veendunud, et ka sellest valikust võib tulevikus välja kasvada mitmeid kohalikke staare ja eksport-kaubamärke (nii totaalse valimi puhul oleks traagiline, kui seda ei juhtuks), aga ma ootaksin nende küpsuse suhtes hinnangu andmisega seni, kui enamus sellest kambast on midagi enamat kui ühehitikunstnikud või keskmise tugevusega lüngatäitjad omas formaadis. Sest tõepoolest, hea kunsti tegemiseks on vaja intelligentsi ja tehnilist küpsust, aga sõnum on siiski põhiline – midagi peaks ikka öelda ka olema, eriti siis kui tehnika on juba päris käpas; eriti meie oludes, kus ümbritsev elu lausa nõuab mitte ainult dokumenteerimist, vaid ka täpseid kujundeid, kommentaare ja analüüse.
Püssirohtu napib – halb nali!
Kunstnik, kellel on alati midagi öelda, on muidugi Marco Laimre, kes samal ajal teises kohas ehk Hobusepea galeriis oma näitusel “Halb nali” tegeleb samuti kaasaegsete formaatide, õigemini kõige idiootlikumate kunstnikupositsioonide, kõige jaburamate pressitekstide ja Eestis vohava argliku tsensuuri kaardistamisega. Kahtlemata parim osa sellest näitusest on (osaliselt Härmilt varastatud) jabur pressitekst, mis arvatavasti kruttis tippu kõigi kunstimaailmas mängivate loomeinimeste ootused. Aga seekord lubab tekst rohkem, kui Laimre meile kätte annab. Kuraatorikirjutistest jaburaimad, mis galeriis lugemiseks väljas, ei ole kunstielu mõttega jälgijale just erilise uudis- või analüüsiväärtusega siia “häbiposti” jõudnud. Kunstnik Laimre kapatsiteedi juures oleks oodanud palju teravamat tekstianalüüsi, ausõna.
Professor Laimre loengvideos kirjeldatavad idiootlikud kunstnikupositsioonid on heal juhul vaid pool värvikamatest formaatidest, mis meie ümber eksisteerivad… ja ma ei tea, kas see peaks üllatama, aga kõik need positsioonid, kuigi Laimre käsitluseski vist pigem põlvkonnaülesed, on vaieldamatult esindatud ka Kunstihoone näitusel. Ehk siis hoiatav näide? See muidugi ei vabanda tudengite ärakasutamist kunstisatiirilise rahvateatri koosseisus, sest arvatavasti ei ole liiga pedagoogiline panna noort kunstnikuhakatist arvama, et tundes “vaenlast” ehk viit kõige naeruväärsemat kunstnikuambitsiooni, tema ise lõksu ehk veelgi ajuvabamasse poosi ei kuku. Ehk siis 20minutilisest loengust (1/4 akadeemilist tundi) on puudu positiivne pedagoogiline programm: meie aja tõeliselt tõsiseltvõetavad kangelased ja muidugi, mis põhiline, analüüs.
Ajal, mil tsensuur ei ole Eestis ammu enam toimetajate punase pastakaga teostatav probleemidest möödahiiliv argus, vaid kohati riiklik poliitika – suu käratatakse kinni varsti kõigil, kes ei ole ideoloogiliselt korrektsed, on selle nähtuse “paljastamine” ühe ammunähtud kunstiteose kuulsusetu meediakarjääri abil suhteliselt igav. Meile esitletakse pigem jonnakat, kohati teadlikult kruvitud kommunikatsioonihäiret dissidendi loorberite nimel, kui tegelikku positsiooni võtmist, statement’i j
a sellest tulenevat sõnavabaduse kriisi. Tegelikult, Marco, ma kardan, on asjad palju hullemad – lihtsalt kunstitoimetajad ja kujundajad ei puutu just palju asjasse. Kuigi, kui tsiteerida Sirami: “Iga kunstnik ja iga kuraator saab maailma muuta”, mis siis veel toimetajatest-kujundajatest rääkida, eks ole.
“Halva nalja” näituselt leiame aga ka ühe Laimre tuntud headuses (“Kaido ja Oleg integreeruvad majanduskasvu kõveraga”) ja see on kokkuvõttes positiivne skoor. See on teos, mis kirjeldab meie uut aega ja uut elu täpsemalt kui kogu “Uus laine” kokku. Lapsed, minge vaadake ja õppige, kuidas selleks, et palju öelda, ei olegi vaja väga palju sõnu. Karikatuur, ütlete? Aga vägisi vaikivaks muutuv ajastu nõuabki salakavalamaid strateegiaid, nutikamaid kõnelemisviise.
Niisiis, mis on minu probleem? Jah, maailma peaks muutma. Kiire edukas sõda ei ole alati halb variant, aga eesmärgid tuleks selgeks teha. Mille üle siis lahinguteks läheb, kelle suhtes positsioneeruma peab? Kes võitleb koha eest presiidiumis, kes põranda all? Kes võidab?
* Põnnide paraad – nähtus, mis ületab emapalga-Eestis uudiskünnise mitmeid kordi tõenäolisemalt kui ükskõik milline kaasaegse kunsti näitus. Ei oma otsest seost nähtusega “uus laine”, võib omada vägagi seoseid nähtusega “uus laine 2027”, aga siis juba täiesti ettearvamatul kujul.
