„Õlimäe õied” on õieti väga sümbolistlik ja mitmetähenduslik pealkiri. See võib tähendada näiteks Kristuse laubalt langenud higipiisku, kui ta palvetas Ketsemanis enne oma ristisurma minekut. Filmis paneb režissöör meid aga ninapidi ema Ksenja herbaariumi õitesse, mida too kuivatab ka selleks, et kaunistada nendega postkaarte. Pealkirja alliteratsioon mõjub aga nii jõuliselt õrnalt, et küllap püüab pöörata vaataja tähelepanu ühe kloostrielaniku vaimulikele rõõmudele. Sellele, mis on talle tähtsamad igast meie igapäevaelus sülle langenud rõõmust. Neid salajasi rõõme saabki tähele panna üksnes tundlik vaataja, kes ei karda ise olla õrn.
Eestlaste teadmised usust on teadupärast kasinad, saati siis teadmised kloostrielust üldse või veelgi enam õigeusu kloostrielust. Sestap, et saavutada laiem vaatajaskond, oli režissööril vaja leida võimalus ehitada film üles nii, et see poleks huvitav kitsalt nišipubliku või friikide meelest. Muidugi on alati olemas oht, et kloostrielanikku portreteerivas dokumentalistikas minnakse liiga pealispindsele tasandile ning sinna ka jäädakse, näitamata kahjuks kloostrielaniku sisemaailma ja selle muutusi, tema vaateid ja perspektiive, tulevikule, maailma-asjadele. Selliseid filme on ilm täis ja noid võib oma taskukaameraga igaüks ise teha.
Heilika Pikkov on kasutanud nutikalt kaalukausi võtet. Selleks, et näidata, miks on ema Ksenja arvamused praegu just sellised, pani režissöör peategelase enda oma lugu rääkima: kuidas ta arenes, mis on teda mõjutanud, mis oli tähtis isiksuse kujunemisel. Ema Ksenja on vaieldamatult suurepärane jutustaja. Varem ka ajakirjanikuna tegutsenud nunna jutt on huvitav, pausidega pingestatud, ootamatuid pöördeid ja lausestusi pakkuv, kohati ka kirglik. Olen ikka kogenud, et vaikusesse pürgivad kloostrielanikud ei ole paradoksaalselt mitte kunagi mingid tossikesed, vaid särava espriiga, imeliselt kirka mõistuse, selgesõnaliste arvamiste ja kaljukindlate veendumustega inimesed. Nad on oma võitlustes läbi käinud väärtuste orud ja künkad, servad ja säsi. Nad on karastunud. Nad ei vaja enam peale täiusliku rahu ja vaikuse mitte midagi – kõik enne erutanu on jäänud seljataha. Ema Ksenja on täpselt selline kloostrielanik. Ja selle filmi kontekstis on hea öelda, et just sellise persoonina ta filmis esile kerkib.
Selleks, et seesugust filmi vändata, peab filmitegijal olema võimalus saada kloostri elurütmile ning tegevusele võimalikult lähedale andmaks edasi kõike seda, mille keskel portreteeritav elab. Kui kloostrielanik selgitab filmis juba õigeusu askeesi nüansse, märgib see, et režissööril on olnud au saada ema Ksenjale ning tervele Õlimäe kloostri perekonnale väga ligi. Pikkovil on olnud luba filmida kloostriteenimist: jumalateenistusi, kiriku kaunistamist, õmblemist, kirikuleibade ehk prosforaade küpsetamist. Ja isegi nunnapühitsust! Asjaolu, et Issanda Taevaminemise naisklooster Jeruusalemmas kuulub Vene õigeusu eksiilkirikule, annab sellele veelgi kaalu juurde. Nimelt on vene kultuuriruumi kirikuis tavapäraselt üliraske või peaaegu võimatu saada fotografeerimise või filmimise luba. Ja kloostris muidugi tähendab sellise võimaluse saamine eriti nõtket suhtlemist kloostrirahvaga pikema aja jooksul. Film ongi vändatud kolme aasta kestel ja usun, et vähemaga ei oleks välja tulnud ka. Lisaks muule on kloostri aeg ja maailma aeg kaks erinevat ajamõõdet. Inimesed unustavad selle tihti.
Õigeusu askeesi puudutavaid sõnu kuuleb filmis mitmeid kordi, aga eriti joonistub terve filmi ulatuses teljena ema Ksenja sedastus „ja siis pärast seda on veel üks aste – ja see on suur skeema”. Suur skeema on õigeusu kloostrielu tavapärasest rangem reegel, mille võtavad endale vabatahtlikult need, kes pürgivad eraklikku vaikusse ja eraldatusse, kus enamuse nende ajast võtab endale palvetamine teiste inimeste ja kogu maailma pärast. Suure skeema kloostrielanikud on tavapäraselt paljudele inimestele vaimulikuks juhendajaks – oma suure vaimuliku elukogemuse varal. Ning on selge, et tänu rohkele palvetamisele ja maailma-ajast eemalolemisele annavad need vanakesed ka pädevat juhatust nendesamade igapäevaste probleemide lahenduste leidmiseks ettevõtjatele, riigiametnikele, arstidele, teadlastele. Seepärast on naiivne arvata nagu oleks Pikkovi film pelgalt lugu eestlasest Iisraeli kloostris. Eestlusele ei maksa siin keskenduda. Tegu on ju hoopis sõjafilmiga, kui keegi tähele ei pannud. Sõjatanner on ema Ksenja hinges. Lahinguid on ta võitnud, kas võidab ka sõja iseenda isiksuse ja sellest loobumise vahel?
„Õlimäe õite” esteetika tekib loomuldasa iseenesest: Jeruusalemm, kloostriaed, muezzin’id, kärarikas turg, Tallinna lennujaam versus ema Ksenja eluloomõtisklustele kaasa mängiv imeline Sven Grünbergi minimalism. Tabasin end filmi vaadates mõttelt, kui õigesse kohta see muusika on asetunud. Muusika kannab siin ema Ksenja mõtted filmist vaatajani kaasa otsekui paat … Nois mõtteis on aega. Režissöör ei kiirusta kuhugi, nagu ei kiirusta kuhugi ka ema Ksenja ise. Ma väga loodan, et „Õlimäe õitel” on ka eestlast hariv pedagoogiline funktsioon ning et see lahustab kas või mõne vaataja eelarvamused kloostrielu kohta. Aus dokumentaalfilm eestlannast ema Ksenjast Jeruusalemma Õlimäel toob eestlase teadvusse olma, et on kõrgemaid kodasid kui suitsutare ja kõrgemaid mägesid kui Munamägi. Ja et maailmas võib leida midagi palju suuremat kui sa ise.