Venemaa – lugematu hulk kirjanike
Venemaa on salapärase hingega suur karu. Seesugune levinud määratlus võib pidada paika ka meie idanaabri kirjanduse osas. Tõsi küll, “meie kõigi” tiitlit kandva Puškini ja suurte, Tolstoi- või Dostojevski-taoliste romanistide aeg on möödanik, ent andekaid loojaid jätkub igas žanris. Mõtleme kas või numbritele. Kui Eesti Kirjanike Liidu nimekirjas on ligi 300 liiget, siis ainuüksi Peterburis on aktiivseid kirjanikke ligi 2000! Tänavu külastas Tartu kirjandusfestivali “Prima vista” ajakirja Zvezda kaastoimetaja Andrei Arjev, kes muu hulgas ütles, et kui tuleks päevapealt lõpetada uute kaastööde vastuvõtmine ning numbrid tuleks koostada olemasolevatest materjalidest, võib igakuine ajakiri ilmuda tõrgeteta vähemalt kaks aastat järjest.
Venemaa kirjandusmaastikku struktureerivad mitmed instantsid väikestest rajooni kirjandusühendustest, regionaalalmanahhidest suurte festivalide, liikumiste, preemiate ja mainekate väljaanneteni välja. Üldiselt kehtib reegel, et kõige tähtsamad sündmused toimuvad pealinnas, kusjuures Moskva on kaasaegse kirjanduse seisukohalt Peterburist tähtsamal kohal. Neevalinna literaadid teevad vahel nalja, et neil on eriline koht vene kirjanduses, sest pealinna kirjandusfunktsionäärid ei arvesta Piiteriga üleriiklikus mõõtkavas (= ta pole lokaalne) ega ka siis, kui analüüsitakse regionaalset kirjandust (= sealne annab pealinna mõõdu välja).
Salapärane vene hing ilmneb siis, kui hakkame rääkima kaasaegse vene kirjanduse esteetilistest ja loomingulistest valikutest. Nii kummaline kui see ka ei tundu, on Vene kirjandusruumis ka praegu, “sõnavabaduse ja arvamuste pluralismi” ajal, omad koalitsioonid ja opositsioonid. Küsimus on selles, kuidas erinevad kirjandusringkonnad saabunud vabadusele on reageerinud. Kirjandusajakirjad hakkasid massiliselt avaldama dissidentide loomingut ning näiteks ajakirja Družba Narodov tiraaž oli 1989. aastal – uskumatu, aga tõsi – 1 135 000 eksemplari, ja see pole rekord. Ajakiri Novõi Mir ilmus tollal peaaegu kahemiljonilise tiraažiga.
Samal ajal tõusis esile uus kirjanduspõlvkond, mis tähendas, et debütantide vanus oli äärmiselt ebaühtlane, 20aastastest kuni 50aastasteni. Vägisi meenub apokalüptiline pilt: “Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid … ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järele.” Uued kirjanikud ei saanud loota olemasolevatele kirjandusorganitele ning pidid arendama välja alternatiivse kirjandusvõrgu.
Vavilon
Suuremat edu selles vallas koges Dmitri Kuzmini ja tema kaaslaste poolt 1989. aastal asutatud noorte kirjanike liit Vavilon (eesti keeles Paabel). See nimi pidi tähistama esteetilist pluralismi, nagu seda selgitas Kuzmin ise oma essees “Kuidas torn valmis sai”. Alguses viiest liikmest koosnenud organisatsioon julges 1991. aasta kevadel viia läbi üleliidulise noorte luuletajate konkursi ning sama aasta sügisel korraldada noorema luule festivali. See lubas teha mõningaid järeldusi. Uueks kirjanduspõlvkonnaks võis pidada autoreid, kes olid sündinud 1967-1968, sest need, kes tegid esimesi samme 1980ndate teisel poolel, genereerisid senisest erinevaid viise kirjandusreaalsuse tajumiseks ja kultuuriruumis käitumiseks.
Hiljem korraldati uusi festivale, mis laiendasid Vaviloni autorkonda. Uute tegijate kõrval avaldati ka kunagist tsensuuri takerdunud kirjandust ehk nende literaatide loomingut, kes olid keelatud, kuna jõudsid paralleelselt Läänega uute kirjandusžanrideni, nagu näiteks kõiksugu postmodernistlikud või vormilised eksperimendid (Sapgir, Nekrassov, Aigi, Avaliani, Krivulin, Sosnora jne). Kui algetapil toetasid ühenduse tegevust laguneva impeeriumi kultuuriasutused, siis edaspidi pidi Vavilon majandama ennast ise. Sellega saadi hakkama ning hiljem loodi samanimeline veebileht (mis meenutab e-raamatukogu, kus on üleval üle saja autori mitmed raamatud ja üksikteosed) ning kirjastus Argo-Risk.
Kuid 15 aastat pärast asutamist, veebruaris 2004, teatas Vavilon, et ühendus lõpetab oma tegevuse. Põhjus on loogiline ja lihtne: autorid ei olnud enam nii noored, et propageerida jätkuvalt kuulumist uude kirjanduspõlvkonda. Huvi uute väljendusviiside vastu oli aga alles ning seetõttu mindi uute projektidega edasi. Aastal 2006 asutati uus mahukas kord kvartalis ilmuv luuleajakiri Vozduhh (184 lk), kus tutvustatakse kaasaegset vene ja maailma luulet, ning uus raamatusari “Pokolenije”, mis toetab andekaid luuletajaid 00-põlvkonnast.
Töövõtted ja lähenemine pärinevad aga ikka Vaviloni aegadest: hea kirjandus on uus kirjandus. See peaks pakkuma midagi uut, sisu ja/või vormi poolest seninägematut. Eelkäijate ilmselge kordamine on halb toon ega kõlba kuskile. Tuleb tulla välja uute ideedega, visioonidega, strateegiatega, vastasel korral ei täida kirjandus oma eesmärki – pidada sammu ajaga ehk olevikuga.
Seesugune poleemiline mõttekäik on toonud Vavilonile nii toetajaid kui ka oponente. Toetajate seas on näiteks mitmed tuntud läänemeelsed literaadid (Prigov, Rubinštein, Kenžejev, Tsvetkov), aga ka Venemaa noorema põlvkonna üks nõutumaid kriitikuid Danila Davõdov (s 1977). Oponentideks on põhiliselt vana kooli filoloogid ning staažikad kirjandusajakirjad. Vavilon heidab ajakirjadele ette, et need ilmuvad inertsist ega suuda pakkuda midagi põhimõtteliselt uut ja põnevat. Nende ajakirjade autorkond on suuremal määral 50–70 aastat vana ning toetub põhiliselt läbiproovitud strateegiatele, klassikalisele kirjandustraditsioonile.
(Võrdluseks võib tuua kogemused “Prima vista’lt”. 2006. aastal tuli Dmitri Kuzmin Tartusse pidama loengut kaasaegsest vene kirjandusest – seda ei tulnud kuulama ükski Tartu ülikooli vene filoloogia ja kirjanduse kateedri inimene. Sel aastal oli aga festivalil kavas ajakirja Zvezda esitlus, mille raames esines 70aastane Aleksandr Kušner – ja kohal olid peaaegu kõik õppejõud.)
Mainekad ajakirjad kritiseerivad omakorda Vaviloni selle pärast, et nad viljelevat pseudokirjandust, mida võib toota kas või tonnide kaupa. Üheks suureks vaidlusküsimuseks on näiteks vabavärss.
Družba Narodov ja teised Moskva-Peterburi ajakirjad avaldavad küll tõlgitud vabavärssi, kuid peavad vene keeles kirjutatud vabavärssi teisejärguliseks. Argumendina tuuakse väide, et “vana Euroopa kirjandus on ammendanud oma riimivaramu, mida ei saa aga öelda noore vene kirjanduse kohta”.
Vavilonile tundub see arutluskäik naeruväärne, nad vaidlevad vastu: kindla rütmi ja riimiga luule võib ometi olla keskpärane. Ei ole head ega halba vormi, on tugevad ja nõrgad luuletused. Ajakiri Vozduhh analüüsib sisu, vorm on teisejärguline.
Et tutvustada laiemale publikule vene vabavärssi, tegi Vavilon-Vozduhh oma iga-aastasest suurest kirjandusfestivalist hoopis vabavärsi festivali, mida korraldatakse maikuus. Festivali komitee koondab teadlasi ja luuletajaid, esimeheks on näiteks Venemaa üks suuremaid vene vabavärsi teoreetikuid Juri Orlitski (s 1952). Kui alguses peeti neid Moskvas, siis mõni aasta tagasi käidi Peterburis ning tänavu toimus see Tveris.
Eesti vabavärss Venemaa festivalil
Mul on olnud õnne olla selle festivali delegaat kolmel viimasel aastal Moskvas, Peterburis ja Tveris, tutvustada oma viimaseid tekste ning mitmete eesti luuletajate loomingut. Eelmisel aastal ilmutati suurt huvi fs-i vastu, tänavuse festivali avastus oli aga hoopis Jürgen Rooste. Mida põnevat suutsid pakkuda need eesti luuletajad Venemaal?
Delegaadid võrdlesid fs-i luulet Moskva luuletaja Kirill Medvedjeviga. Autoritel on mõneti sarnane väljenduslaad, nende luule kirjeldab elu ega mõtle vormile. Huvi oli suur, sest 1975. aastal sündinud Medvedjev loobus aastal 2003 pärast ülimenukat debüüti (eessõnas tema esimesele raamatule kirjutati, et see on uus nähtus vene luules, millest juba üsna varsti kirjutatakse igas kooliõpikus) aktiivsest kirjutamisest, k
irjanduskarjäärist. Põhjus seisnes autori pettumuses, et kaasaegne kunst sõltub paljuski äri- ja kultuuripoliitikast ega saa seetõttu olla absoluutselt vaba.
Medvedjev kirjutas manifesti, kus keelab muuhulgas oma teoste avaldamise perioodikas ja kõiksugu antoloogiates, kuna üksiktekstid ei anna objektiivset ülevaadet autori loomingust ja alluvad seetõttu kergesti manipulatsioonile. Ta lubab oma luuletusi avaldada ainult eraldi raamatuna, mis oleks kirjastatud piraatlikul viisil ehk nii, et autor mitte mingil juhul ei teaks sellest ette. Vastuseks andis Moskva kirjastus NLO 2005. aastal iseseisvalt välja Medvedjevi kogu “Tekstid, mis on ilmunud ilma autori loata”. Ma ei saa praegu tsiteerida tekste sellest raamatust (kuna autor keelab seda teha), kuid loodan, et üks tubli Eesti kirjastus annab Medvedjevi kogu välja selle aasta jooksul – kuna eestikeelne tõlge on juba tükk aega valmis.
Aga fs läks peale, sest temas nähti Medvedjevi reinkarnatsiooni.
Jürgen Rooste looming paelub seetõttu, et autor on suuteline sünteesima müstilisi nähtusi Tallinna (või nagu seda kirjutab autor ise: taanilinna) argieluga. Venemaal ei ole veel jõutud moodsa biitluuleni ning ajakirja Vozduhh juuninumbrist võib leida valiku Rooste luuletusi.
Eestit esindas Tveris ka luuletaja, tõlkija ning tõlketeadlane Boriss Baljasnõi. Festivali raames toimunud konverentsil pidas Baljasnõi ettekande, kus muu hulgas rääkis sellest, et on uurinud eesti vabavärsi tõlkeid vene keelde ning jõudnud järeldusele, et tulemused on tihtipeale kurvad. Seda nii perioodikas kui antoloogiates. Vigu on tehtud mitmel põhjusel: tõlkija pole osanud eesti keelt ning tõlge on valminud reaaluste abil; tõlkijal on oma ettekujutus eesti kirjandusest ning ta on seda oma tõlgetes mõista andnud; tõlkija on püüdnud organiseerida vabavärssi, kuna on harjunud riimilise luulega. Ettekande lõpus luges ta oma lemmikautorite Ristikivi, Lepiku, Traadi, Suumani ja Kareva luule enda tehtud tõlkeid.
Festivali esimesel päeval esines Tveri keskraamatukogus ligi 70 luuletajat üle kogu Venemaa. Oli üpris põnev kuulata kõiki neid autoreid hiigelsuures lugemissaalis, mille seintel rippusid vene kirjandusklassikute võimsad portreed: Puškin, Lermontov, Gogol, Tolstoi, Dostojevski… Kas kunagi jõuab sellesse väärikasse seltskonda ka mõni selline luuletaja, kes loob oma teoseid vabavärsis?
Festivali teisel päeval peeti kuue ettekandega konverents ning luulegala Tveri noorsooteatris. Sellel päeval esitleti muu hulgas uut kirjandusžanri polüfonosemantika. Just nii oli määratlenud oma teose “25. kaader ehk luuletused ei millestki” Peterburi luuletaja Alexander Gornon (s 1946). Tegemist on videopoeemiga: ekraanil on näha, kuidas suurest sõnade anumast hüppavad välja paari-kolmekaupa sõnad. Sõnaosa ühtis teiste osadega, oli kas sama silp või tüvi. Hääl kaadri taga rõhutas vajalikku fragmenti ning konstrueeris sellele uusi sõnu. Konstrueerimise mehhanismi nägi ka graafiliselt: mida võtame ja mida jätame.
Lõpuks oli publik väsinud ning üks kõnepidajatest rääkis vahelduseks tõestisündinud loo 1960ndatest, kui üks nn traditsiooniline poeet ütles vabavärssi viljelevale luuletajale, et vabavärss meenutab oma loomult talle ilma juusteta naist. Vestluskaaslane mõtles natuke ja vastas: aga kujuta ette naist, kelle juuksed kasvavad igal pool.
Sellised lõbusad mõttevahetused võivad aset leida ka nelikümmend aastat hiljem, praeguses vene kirjanduses.