Kas Economisti uuringus Eesti demokraatiale antud mitte väga hea hinnang kõneleb sellest, et õhtumaadega võrreldes on meie demokraatia formaalne? Osutate sellele, et kui vaadata nüansse, näiteks valimisosaluse taset, vähemuste autonoomiat ja kaasamist, naiste osakaalu parlamendis, parteide ja poliitiliste organisatsioonide liikmesust, kodanike huvi poliitika vastu, valmidust osaleda meeleavaldustel, poliitika jälgimist meedia kaudu ja poliitilise osaluse edendamist võimude poolt, siis on meie seis üsna keskpärane?
Üks asi, mida on suhteliselt lihtne teha ja millega on saanud hakkama ka paljud riigid, mida keegi (peale ehk nende endi) demokraatlikeks ei peaks, on üles seada demokraatlikud institutsioonid – erakonnad, valimised, parlament, valitsus jne. Kõik demokraatia formaalsed institutsioonid jätavad aga palju tegutsemisvabadust ja võimalusi nendega manipuleerimiseks. Seega, teatud punktist edasi minnes saab olulisemaks demokraatia peamiste osaliste (erakonnad, poliitikud, kodanikud, meedia) tegevus demokraatia struktuuride varjus või sees. Ülal loetletud punktid on Economisti indeksi poliitilise osaluse hindamiskriteeriumid. Kuna indeksi autorid on avalikustanud üksnes koondhinnangu, siis ei ole võimalik nende kohta midagi eraldi öelda. Tõsi on aga see, et tegemist on pigem selliste demokraatia elementidega, mida ei ole võimalik formaalsete reeglitega inimestele või poliitikutele ette kirjutada. Kuid kindlasti ollakse Eestis palju kaugemale jõutud sellest, et olla pelgalt „formaalne demokraatia”. Teekond ei ole aga muidugi veel läbi käidud ja vaevalt et see üldse kunagi otsa saab. Iga ühiskond muutub ja ei ole olemas sellist asja nagu demokraatia lõpp-punkt.
Annate mõista, et toimivatest valimistest arenenud demokraatiaks ainuüksi ei piisa. Valimiste tagamaa on Eestis aga probleemne. Millised on aga Eesti peamised puudujäägid võrreldes riikidega, kes on pälvinud demokraatia kõrgeima kategooria? Milles konkreetselt seisnevad valitsemise teostamise, osalemise ja poliitilise kultuuri probleemid, millele osundate?
Indeksite põhjal on raske põhjendatult öelda, millised on just need Eesti demokraatia kõige teravamad probleemid. Nagu ma eelnevalt mainisin, annavad demokraatia indeksid ennekõike just võimaluse vaadata, kus paikneb üks või teine riik võrdluses paljude teistega. Mis puudutab neid kriteeriume, millest koosnevad valitsuse toimimise, osaluse ja poliitilise kultuuri mõõde, siis ei ole täpselt teada, milliste numbriliste väärtustega on Economisti indeksis neid hinnatud. Kuid ilmselt on Eestil kõige enam ruumi edasi liikuda just nendes küsimustes, mis puudutavad inimeste, kodanike ja poliitikute hoiakuid ja harjumusi. Economisti indeksi kontekstis ei ole see ainult poliitilise kultuuri küsimus, vaid peegeldub ka valitsuse toimimises ja kodanike osalemises. Poliitiline kultuur laiemalt tingib ja seob kokku kõigi tegevuse poliitilises süsteemis. Demokraatlik poliitiline kultuur on midagi, mida peab päevast päeva taastootma ja millesse peab sisse kasvama.
Demokraatiaprobleemide väljavabandamiseks armastatakse ikka öelda, et kommunistliku partei valitsusperiood on veel lähedal. Aga ega me sest vist pelgalt aja kulgedes ei vabanegi? Sotsialismiajast pärit isikud ja dialoogivalmiduse puudumine elavad praeguste demokraatlike struktuuride sees edasi. Peale kasvab ka uusi jõude, kes võtavad demokraatiat pigem formaalselt kui sisuliselt? Kas Eestis on demokraatia probleemid piisavalt kriitikatule all või mis siin aitaks?
Kui mõelda kultuurile, selle loomisele ja omaksvõtmisele, siis on ajaline argument paljuski korrektne. Vaevalt üks põlvkond on möödas demokraatliku riigikorra kehtestamisest ning muutused, mis selle aja jooksul saavad toimuda, on paratamatult piiratud. Väärtused ja hoiakud vahetuvad ja mineviku mõju muutub koos põlvkondade vahetumisega. Sellel on alati oma kindel tempo. Seega ei ole küsimus niivõrd selles, kas me minevikust vabaneme, vaid millesse me vabaneme.
Demokraatia-vastaselt meelestatuid või selle suhtes ükskõikseid on igas demokraatlikus ühiskonnas. Oluline on, kuidas ühiskond selliseid riske suudab maandada. Piirjuhul on näilise demokraatia varjus võimalik olukord, kus iga erakond unistab sellest, et ta ei peaks oma võimu kellegagi jagama ja saaks demokraatlike institutsioonide varjus teha, mida vaid tahab. Samuti on ka ettevõtjaid, kes sooviksid oma sektoris vaba turu kaotada ja endale monopoli staatust, sest nii oleks kasum kõige suurem. Sama loogika võib üle kanduda ka poliitikasse. Demokraatia kvaliteedi kesksed elemendid nagu võimu hajutamine ja jagamine, kompromissid ja seisukohtade paljusus ning vaba diskussioon võivad muutuda millekski, mida iga poliitiline jõud proovib oma tegevuses vältida, kuna need ei ole tema „kasu” huvides. Nii nagu ka selleks, et majanduses oleksid turg ja konkurents „vabad”, on vaja välise tegutseja, s.o riigi teatud laadi sekkumist, on ka demokraatia puhul vaja avalikkuse ehk meedia ja kodanikuühiskonna pidevat ja märgatavat kohalolu. Erakonnad on organisatsioonid, kes valitsevad. Kuidas nad valitsevad, sõltub paljuski sellest, mis toimub väljaspool valimisi ja erakondi. Integreeritum ja terviklikum arusaam demokraatiast ning selle toimemehhanismist on Eestis ajapikku tekkimas ning võib-olla oleme olnud naiivselt kärsitud seoses sellega, kuhu ja millal me oma ühiskonna või majandusega jõuda tahame. Demokraatia on kogu ühiskonda läbiv nähtus ning ühiskond muutubki aeglasemalt kui me ehk sooviks – mitte aastate, vaid aastakümnetega. Kui Eesti demokraatlik avalikkus – ennekõike kodanikuühiskond ja meedia – oma järjepidevust ei kaota, siis on põhjust loota, et põlvkonna pärast on Eesti teinud lisasamme vabama ja demokraatlikuma ühiskonna suunas.