Miks oleme siis ikkagi sallivuse, suhete, eneseväljenduse jms tähtsusetuks pidamise ja ainelisuse tähtsustamise osas ühes pajas selliste riikidega nagu Usbekistan, Kasahstan, Venemaa, Armeenia, Valgevene, s.t oleme isegi võrreldava majandusarenguga riikide seas pigem mahajäänud hoiakutega?
Kindlasti ei saa Eestit eelnimetatud riikidega päris ühte patta panna ning samuti pole ma nõus väitega, et oleme võrreldava majandusarenguga riikide seas justkui mahajäänud hoiakutega. Oleks mõnevõrra naiivne arvata, et majanduskasv toob väärtuste muutumise päevapealt kaasa. Riigi jõukuse kasv on oluline selles mõttes, et annab inimestele võimaluse tegeleda igapäevase ellujäämiseks vajaliku tegevuse kõrval ka muude asjadega, olgu selleks siis heategevus, loodushoid, kogukondlik liikumine. „Teeme ära”, Uus Maailm, Toidupank ja paljud teised seesugused algatused on Eestis selle arengu parimad näited. Seega võib öelda, et üldist usaldust ja sotsiaalset kapitali on praegu Eestis ikka palju rohkem kui kümme aastat tagasi või Venemaal või mitmetes teistes endise Nõukogu Liidu vabariikides.
Mis sallivusse ja tolerantsusse puutub, siis siingi sõltub hinnang paljuski sellest, kellega ennast võrrelda. 2011. aastal arvas 48% Eesti elanikest, et homoseksuaalsus on igal juhul taunitav. Rootsis oli sama meelt 6% küsitluses osalenutest, Venemaal 60% ja Armeenias 96%. Ilmsesti on Eesti elanike hoiakud homoseksuaalsuse küsimuses lähemal pigem Venemaa kui Rootsi või Armeenia mõtteviisile. See, et Sihtasutusel Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks õnnestus sel kevadel koguda petitsioonile samasooliste paaride abielu seadustamise vastu 37 854, allkirja toetab selgelt maailma väärtuste uuringu tulemusi. Samas on ju positiivne see, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga on Eesti elanike suhtumine homoseksuaalsusse märgatavalt liberaalsemaks muutunud: 1990. aastal arvas kolm neljandikku (76%) uuringus osalejatest, et homoseksuaalsus ei ole kunagi õigustatud. Seega on viimase paarikümne aastaga toimunud oluline nihe sallivama ja tolerantsema ühiskonna suunas. Omaette küsimus on muidugi see, kas see areng on olnud piisav või oleks võinud olla kiirem.
Aastate 1995–1998 väärtusuuringu kontekstis nägi uuringu ellukutsuja Ronald Inglehart SKT väärtuses 15 000 dollarit elaniku kohta piiri, millest alates tulevad ühiskonnas esile postmaterialistlikud väärtused. Nimetatud näitajani jõudis Eesti juba 2005. aastal. Kas see piir on tänaste hindade jms juures samaks jäänud? Kuivõrd pikk võib olla üleminekuaeg, mille järel võib loota nihet ainelisuse rõhutamiselt eneseväljenduse, subjektiivse heaolu ning elukvaliteedi väärtustamise suunas?
15 000 dollari kriteerium ehk sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta väljendatuna ostujõu standardis ei ole kindlasti mingi müütiline piir, mille ületamise järel ühiskonnas automaatselt postmaterialistlikud väärtused esile kerkivad. Ronald Inglehart tugines oma arvutustes konkreetsetele empiirilistele andmetele, mis pärinesid 1990ndate aastate keskpaigast. Kus on see piir nüüd, on ilma konkreetseid andmeid nägemata raske prognoosida. Nagu Eestilgi on paljud 1990ndate siirderiigid saanud kahekümne aasta jooksul mitmeid kordi jõukamaks, kuid postmaterialistlike väärtuste areng ei ole majandusliku arenguga võrdselt sammu pidanud. Kui lähtuda Ingleharti sotsialisatsiooni hüpoteesist, muutuvadki väärtused ühiskonna jõukuse kasvades järk-järgult põlvkonna vahetuse tõttu, kusjuures postmodernistliku väärtusnihke aluseks on ühiskonna majanduslik olukord inimese kujunemisaastatel ehk siis lapse- ja noorukieas. Arvestades seda, et Eesti majandusedu sai suurema hoo sisse alles 2000ndate aastate keskel, võiksime praeguse sotsiaalmajandusliku arengu jätkudes näha olulisemat eneseväljenduslike väärtuste esiletõusu nn nullindate põlvkonnal, kes on praegu 10aastased ja nooremad. Kui vaatan oma tütart ja tema eakaaslasi, siis ütleksin, et Eestil on ikka veel lootust! Eks kümmekonna aasta pärast saame näha, kas Ingleharti sotsialisatsiooni hüpotees peab paika või mitte.
Osutate, et laste kasvatamisel ei pea me erinevalt Põhjamaadest sõltumatust ja isepäisust oluliseks. Seletate seda riikliku sõltumatuse kindlustumisega ELi ja NATO läbi. Ometi on nn Vene kaart valimistel kuni viimase ajani hästi töötanud ja politoloogid peavad julgeolekuohuga mängimist meie valija peal üheks paremini toimivaks fetišiks? Äkki kõneleb sõltumatuse tähtsustamise vähenemine hoopis kohutavamast: kuna Andrus Ansipid, Arno Allmannid ja Arnold Rüütlid on kujunenud meie ajatuteks esileküündijateks, siis arvataksegi, et seniilne pugejalikkus on oluline inimvoorus?
Hämmastaval kombel on võrreldes 1996. aastaga tõepoolest ligi poole võrra kahanenud nende Eesti inimeste osakaal, kes peavad oluliseks kasvatada lastes sõltumatust. Mõneti on tegemist paradoksaalse tulemusega, sest kui jälgida Eesti igapäevaelu, on üsna selge, et Eesti lapsed on vägagi iseseisvad ning saavad kõikvõimalike praktiliste asjadega juba väikesest peale päris hästi hakkama: on pikki päevi üksinda kodus, lähevad ise jalgsi või jalgrattaga kooli, omavad pangakaarti jne. Paljudki neist meile harjumuspärastest asjadest on Ameerika kolleegid peaaegu närvivapustuse äärele ajanud. Nii et see sõltumatuse mõiste on Eestis väga mitmetähenduslik. Ühelt poolt peetakse oluliseks seda, et lapsed iseendaga ise hakkama saavad, aga teiselt poolt eeldatakse, et lapsed on sõnakuulelikud ja teevad nii, nagu „vanemad ja targemad” inimesed ütlevad. Kardetavasti pole Eestis jätkuvalt kuigi palju neid, kes tõemeeli usuvad, et „lapsel on õigus oma arvamusele ning õigus seda vabalt väljendada”, nagu seda ÜRO lapse õiguste konventsioon ette näeb.
Meie moraalset mädasust näib rõhutavat ka see 2011. aasta väärtusuuringus välja toodud tõik, et ei soovita petitsioonidele alla kirjutada ja avalikult seisukohta võtta?
Tõepoolest, nende inimeste osakaal Eestis, kes poliitilise protesti vormina mingile petitsioonile mitte kunagi, mis tahes tingimustel alla ei kirjutaks, on alates 1990. aastast järjepidevalt kasvanud, ulatudes 2011. aastal 57 protsendini küsitletud elanikkonnast. Seda tulemust on keeruline üheselt tõlgendada, kuna petitsioonidega mitte liitumine võib tuleneda mitmetest põhjustest. Esiteks võib see olla tõesti märk sellest, et inimesed on poliitikast väsinud ega usu, et nende hääl või pöördumine võiks Eesti poliitilises elus midagi muuta. Teiselt poolt võib see aga tähendada seda, et petitsiooni kui poliitilise protesti vormi ei peeta oma arvamuse kuuldavaks tegemisel kuigivõrd tõhusaks viisiks ning selle asemel otsitakse alternatiivseid võimalusi soovitud tulemuse saamiseks. Nagu 2012. aasta Eestis ilmekalt näitas, on streikida palju mõttekam!
Toote ka välja, et vaid 21% meie kaasmaalastest on Eesti elanik olemise üle eriliselt uhked. Kas seda ei ole siiski vähe ja kas pole kurb, et meie riiklus on arenenud sedamoodi, et ühiskonda ei tajuta ühise asjana?
Kui 25 aastat tagasi laulis veerand Eesti rahvast kooris laulukaare all, et „Eestlane olla on uhke ja hää”, siis moodne laulusalm räägib pigem sellest, kui halb on ikkagi olla eestlane: „Halvad filmid on norm, tegemata haldusreform. Ilm on sombune, Tori hobune on porine. Millal ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane?”. See „Tujurikkuja” ütlemata vaimukas sketš oli mõistagi mõeldud eneseiroonilise naljana, kuid kas pole igas naljas kübeke tõtt? Tahaks loota, et sketš avas paljude eestlaste silmad ning pani nad mõistma, kui mõttetu ja naeruväärne on Eesti elu ja inimeste üle pi
devalt viriseda, nagu see vahepealsetel aegadel siinses meedias peaaegu normiks oli. Tegelikkuses peaksime igal hommikul üles ärgates õnnelikud ja tänulikud olema, et saame elada nii ilusas, vabas, demokraatlikus, jõukas ja turvalises riigis, nagu seda Eesti hetkel on!
Lõpetuseks ka veel niisugune küsimus. Loodan väga postmaterialistlikuma Eesti saabumist, mistõttu elan väärtusuuringule väga kaasa. Uuringut ja Ingleharti kritiseeritakse sageli aga seetõttu, et see on konstrueeritud küsimustele ja tundmuste loendamisele rajatud libateadus. Kas väärtuste ja hoiakute tundmaõppimiseks on ka eksaktsemaid teid, nt klubilisele tegevusele või suhtlusele kulunud aeg vms?
Minu meelest on äärmiselt kahetsusväärne, et sotsiaalteadusi peetakse justkui mingiteks libateadusteks– olen sellist suhtumist ennegi Eesti avalikkuses ja teadusringkondades kohanud. Tegelikult on nii, et inimeste väärtused, hoiakud ja isiksuse seadumused võimaldavad nende käitumist päris hästi ette ennustada. Näiteks sotsiaalse kapitali uuringutes on konkreetselt kokku loetud, kui paljude erinevate ühenduste tegevuses inimesed osalevad, kui sageli käivad lastevanemate koosolekutel, kui tihti kutsuvad sõpru külla või käivad kolleegidega pärast tööd väljas. Kõik see on leitud olevat üldise usaldusega väga oluliselt seotud ehk siis: inimestel, kes teisi rohkem usaldavad, on ka reaalselt rohkem sõpru, aktiivsem seltsielu, nad on suurema kodanikuaktiivsusega jne.
Kindlasti ei pretendeeri Ingleharti väärtuste käsitlus absoluutsele tõele ja nagu enamikul teooriatel, on ka sellel nii tuliseid pooldajaid kui ka vihaseid kriitikuid. Muidugi on maailma väärtuste uuringul nii sisulisi kui metoodilisi puudujääke, kuid sellest hoolimata on tegemist ilmselt parima andmestikuga, et võrrelda eri riikide elanike väärtuseelistusi ning jälgida nende muutumist ajas.