Tõsiasi nr 1 Aprilli lõpus Tallinna külastanud kaos, pättide isiklik dionüüsia puudutas ka Apollo Raamatumaja Viru tänaval – ja ikka klaasiklirinaga. Nagu mitmelgi teisel kesklinna poel naelutati ka raamatukaupluse esimese korruse aknad vineeriga üle.

Tõsiasi nr 2Hoolimata kaosest, käis kultuurielu oma rada pidi edasi. Kirjandust silmas pidades: nädal pärast klaasiklirinat peeti Tartus kirjandusfestival “Prima vista” ja Tallinnas Põhjamaade luulefestival. Kuigi mõlemad pidid tajuma kaose külaskäigu tagajärgi omal nahal (külalisi jäi tulemata), läksid ettevõtmised korda ning, mis peamine, oluline ei jäänud toimumata.

Tõsiasi nr 3Üks Põhjamaade luulefestivali üritusi toimus ka Apollo Raamatumajas. Selle tagajärjel kirjutasid mitmedki luuletajad – nii eestlased kui ka väliskülalised – oma värsse poe aknaid katvatele plaatidele.

Tõsiasi nr 4Apollo Viru tänava kaupluse juhataja Küllike Kravets rääkis mulle, kuidas pärast luuletuste ilmumist vitriine katvatele vineeridele on korduvalt tuntud huvi tekstide mõtte ja eesmärkide osas. Selleks, et keegi ei arvaks, et luuletajate kirjutatu oli nende panus Tallinna inetumaks muutmisel ning et vältida või vähemalt vähendada ohtu, et keegi tajuks vineeriplaatides võimalust grafitit harjutada, kirjutati luuletajate käekirjanäidete kohale suurte tähtedega “Põhjamaade luulefestivalil osalevad luuletajad”.

Tõsiasi nr 5Kui tegu ongi grafitiga, siis ehk võimalikest ühe sümpaatsemaga. Soovitan Apollol need vineerplaadid alles jätta. Plaatidest, mis paratamatult pidid osutama kaosele, on saanud sümbol – elu, mis läheb ikka edasi, paneb Apollo aknaavasid vaadates uskuma, et head mõtted võivad liita kilde ja katta pragusid.