Disain ironiseerib
Konkursilt ei puudunud ka Eesti disaini enfant terrible’id – ulaka stiili esindajad, kes oma huumorist kantud vaimuka kujundusega tõid igaühe suule muige. Huligaani eripreemia läkski disaini eksperimentaatoritele Tarmo Luisule ja Martin Pütsepale tööde eest „Ragulka TURBO 2000” ja „Alukad à la Raudmehe”. Mõlemad tööd koos oma erksa ja vaimuka looga (mõnus iroonia mehe arvel) tekitasid elevust ja diskussiooni. Mõlema asja puhul on tegu varasema toote kandmisega uude konteksti. Kingalusikast ragulkaga kaasa pandud sügavamõtteline tekst kõlab järgmiselt: „Mehed on teatavasti suured lapsed. /…/ Mäng on neil sees ja kui seda enam ei ole, on mees vanaks jäänud. Mängida ja juua on vist kaks tegevust, mida mehed heameelega teeksid. /…/ Mehed peavad ennast küttideks ja paljud isegi arvavad, et nad on suurepärased jahimehed – küttimine on kütkestav, adrenaliini süstiv ja testosteroonitaset tõstev. See ese, mis püüab meestele „peale minna”, on ragulka. Aga mitte ainult. Lisaks ka pudeliavaja ja (üllatus, üllatus) kingalusikas …”. Autorid olid mõelnud ka pakendile, mis on ökoloogiline: ära on kasutatud iganenud matemaatikaõpik, mille sisse on lõigatud ragulkale sobiv ase. Raamat käib kinni kummiga.
Teine samade autorite ja sama preemia saanud toode on tagant tumeda (trükitud) plekiga meeste trussikud „Alukad à la Raudmehe”. Juures on tekst: „Kui meeste alukatest irvitab vastu pruun triip, on suure tõenäosusega tegemist Raudmehega. /…/ Ühiskond on surunud mehele peale mingi väärastunud kuvandi tõelisest mehest. Need püksid ongi omamoodi protest sunduse vastu olla tõeline mees. Tahaks hoopis hullata, mängida ja elust rõõmu tunda, endal sitt püksis.”
Disain kui osavate näppude ring
Tulgem intellektuaalse disaini juurest asisemate nominentide manu: teise eripreemia sai sõrmus „Osavate näppude ring”. Autor on noor, aga juba mitmeti tunnustatud kiire tähelennuga tootedisainer Lauri Hirvesaar. Žürii hindas selle eseme eripreemia vääriliseks hea funktsionaalse idee ja kvaliteetse teostuse eest. See on roostevabast terasest sõrmus, mille küljes on universaalne pesa, kuhu saab kinnitada tööriistaotsiku. Autoril sündis idee rulluisurajal, kui oli hädasti tarvis kuuskantvõtit, et kinnitada lahti põrunud ratast, ja teisel korral mäenõlval, kus oleks vaja olnud pingutada lumelauaklambrit, aga puudus ristpeakruvikeeraja. Spordirõivastel pole sageli taskut, kuhu selline riistapuu pista, või kui see ka olemas on, kipub abivahend taskust kaduma. Sõrmuse küljes on sellel kindel koht. Suurema jõu rakendamiseks võib läbi sõrmuse pista mõne pulga või puuoksa – nii tekib korraliku jõuõlaga käepide. Toote materjal on lihvitud ja harjatud roostevaba teras ning sõrmuse juurde kuulub ka kolm otsikut: sirge- ja ristpeakruvikeeraja ning 4mm kuuskantvõti.
Meeste ehted jälle au sees
Konkurss „Meeste asi” oli selle poolest üllatav, et ligi kolmandik pakutud esemeist olid meeste ehted ja aksessuaarid. Eesti mehed on tasapisi hakanud huvi tundma ehte vastu. Tõsi, juba ajaloost võib tuua arvukalt maid, kus mehed kandsid ehteid, demonstreerides sellega oma seisust, auastet ja võimu. Võtkem näiteks vaarao Tutanhamon, kelle hauakambrist leiti inkrusteeritud kullast rinnaplaat. Vana-Egiptuses jagati vapratele sõduritele ripatsitest medaleid – kullast kärbseid. Ka Muinas-Eestis kandsid mehed ehteid. Arheoloogid Aivar Kriiska ja Andres Tvauri tõdevad 2002. aastal ilmunud raamatus „Eesti muinasaeg”, et hilisrauaajal kandsid ehteid nii naised kui mehed. Tavaliseks meeste ehteks oli hoburaudsõlg, mis oli ühtlasi rõivakinnitusvahend. Vähemal määral kandsid mehed ka käevõrusid. Arheoloog Marika Mägi väidab artiklis „Naised ja mehed Muinas-Eestis”, et meie kalmete leidude alusel võib väita, et suurt osa ehetest kandsid nii naised kui mehed. Ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal oli härrale lubatud ainult ketiga taskukell, laulatus- ja pitserisõrmus ning kaelasidemenõel. Kanti ka käevõru, aga üldiselt peeti seda liiga edevaks ja naiselikuks. Eesti uue iseseisvuse alguskümnendil armastasid klotserit ja jämedat kullast ketti siin toimetanud allilmategelased. Tõenäolisest oli see ka üks põhjus, mis pärssis Eesti mehe soovi kanda mingitki ehet. Tänapäeval on mehe peamised aksessuaarid käekell ja abielusõrmus. Hea meelega kantakse tähendusega (näiteks kooli) sõrmuseid ja märke. Hinnatakse ka funktsionaalseid lipsunõelu ja mansetinööpe. Varem käisid mainitud ehted pidulike puhkude juurde, nüüd kantakse neid, eriti mansetinööpe igal ajal. Hinnatakse disainehteid ja nende tegemiseks kõikvõimalikke tavapärasest erinevaid materjale nagu luu, puit ja plastik. Meeste ehte populaarne materjal on teras. Tasapisi on hakatud tundma huvi ka ripatsite, käevõrude ja prosside vastu, seda eeskätt nooremate ja kunstiinimeste seas. Mehed kannaksid ehteid rohkem, kui valik ei oleks nõnda tõsine ja vanaaegne ning võistlus „Meeste asi” pakkuski selles vallas uusi ja moodsaid lahendusi.
Kolm peaauhinda – parimad palad
Ühe peaauhinna vääriliseks tunnistati Eesti kunstiakadeemia sepakunsti eriala kolmanda kursuse tudengi Tarvo Porrosoni sõrmused „Mass” ja „Soomus”. Mõlemad sõrmused on tehtud taaskasutatavast materjalist. „Mass” on valmistatud sepakeevitusega kokku liidetud teraslaastudest, mis pärinevad metallitreipingi all olnud prahist. Tänu toormaterjali juhuslikule vormile on muster iga sõrmuse pinnal unikaalne. „Soomus” on ümber töötatud vanast paksu roostekihi all olnud viilist, mis vedeles vanarauahunnikus. Viilist lõigatud jupp on sepistatud, et anda kalgile ja kandilisele materjalile orgaaniline vorm. Seest on see vooderdatud hõbedaga, et sõrmus oleks kasutajasõbralik. Viili hambamuster meenutab roomajate soomust, mis lisaks viilist tulenevale vormile teeb ehte eriliselt kunstipäraseks. Žürii hindas tööd just uuenduslike lahenduste ja peene käsitöö eest.
Teise peaauhinna sai Kairi ja Marek Lentsiuse puidust treitud mansetinööbikomplekt „Puravik”. Kairi on Tartu kõrgema kunstikooli tekstiilieriala neljanda kursuse tudeng, kes on varem loonud moekollektsioone. Marek õpib lennundusinseneriks, ent on selle kõrvalt koos õega aluse pannud tootemargile Lentsius. Mansetinööpe tunnustati mõnusa materjalivaliku ja toreda vormiidee eest. Konkursil kandideeris veel kaks sama autorite duo eset. Üks on lennukitööstuses kasutatavast duralumiiniumist käevõru, mis näeb välja kui hõbe, aga on palju kergem ja tugevam. See on ka jõuludest saati paaris disaini-boutique’is müügil olnud ja sellest on saanud tõeline menuk. Lentsiuse nime all konkureeris ka kolmas toode, roostevabast terasest mansetinööbikomplekt „Leht”, aga kaks viimati mainitut auhinnalistele kohtadele ei jõudnud. Žürii arvates jättis soovida kõigi kolme toote pakend, hindajad olid aga vaimustatud „Puravikust” ning autoritele tehti ettepanek luua lisaks sellele Eesti seente teemaline mansetinööpide seeria.
Kolmanda peaauhinna sai nahadisainer Piret Loogi kroompargitud vasikanahast funktsionaalne kotisüsteem, mis koosneb pikast ja lühikesest reguleeritavast sangast ning kolmest eri suurusega mapist. Mooduleid on võimalik osta ka üksikult ja neid vastavalt vajadusele omavahel kombineerida. Mapisüsteemi saab tööstuslikult toota, mistõttu on ka hind mõistlik. Autor on tuntud oma heatasemelise minimalistliku kotiloominguga, mida tulevad siia ostma isegi välismaalased, kes on kursis Eesti nahadisainiga. Piret Loog on kunstiakadeemia nahadisaini eriala õppejõud.
Neli äramärgitud tööd panid silmad särama
Äramärgitud töid on neli. Esiteks Merle Kasoneni ja Triinu Silla sari „Alpha Bet”, mis pakub mansetinööpidele välja uusi lahendusi ja kandmisviise. Variante on kolm. Uudseim on kummiaasaga kinnitus, mis annab igapäevasele särgile vürtsi ja isikupära. Teine on nööbile paigaldatavad mansetinööbid. Tõsi, sellist lahendust on ka varem nähtud, aga uudne on siin just kasutatud kummitakistus. Nööbipealsed mansetinööbid on tänuväärne lahendus, sest nii saab neid kanda tavalise särgiga. Need lisavad argipäevasele välimusele särtsu. Kolmas variant on klassikaline mansetinööp, mis sobib pintsakuga kandmiseks. „Alpha Bet’i” lisaväärtus on võimalus kandjal kasutada oma nimetähtedega nööpe. Antud töös kasutatud kirjatüüp on loodud seniste baasil, tulevikus on kavas koostada ka oma font. Mansetinööpide tähti moodustavad roostevabast terasest kihid lõigatakse välja laseriga, lihvitakse käsitsi ja keskmised kihid värvitakse. Raamkastid valatakse hõbedast, viimistletakse käsitsi ning ühendatakse terasest sisuga, viimaks liidetakse raamkastiga kummist detailid. „Alpha Bet” võlus eelkõige oma uudse materjalikooslusega: klassikaline hõbe on liidetud moodsa terase ja kummiga. Värskelt mõjusid ka kummikinnitused. Norida võiks ehk mõningate teostuse ebatäpsuste kallal, aga tegu on alles prototüübiga, mille esitamine oli lubatud kõrvuti valmistootega. Toote on loonud Merle Kasonen, kes on kunstiakadeemia lõpetanud ehtedisainer ja töötab ehtekunstistuudios Gram, ning Tartu kõrgema kunstikooli haridusega graafiline disainer Triinu Silla.
Lausa revolutsioonilisena mõjus tekstiilidisainer Mare Kelpmani futuristlik „Uus kikiehe”, ühtaegu kaelaehe ja meestelips. Uus kiki on tehtud laserlõikes polüestersametist. See on ehe šikile dändile. Kahjuks puudus tootel pakend, mis on alles arendamisel. Oma kümmekond aastat kunstiakadeemia tekstiiliosakonda juhtinud professor Kelpman on tuntud kui üllatavate kangaste looja ja uute ideede katsetaja. 2008. aastal pärjati ta disainiauhinnaga Bruno.
Märgiti ära ka Sigrid Valgma ja Zoran Grojici joogiklaasimärgis/sedel „Noh”: meestelipsukujuline tahvlivärviga kaetud vineerist nimesilt, mille peale saab kirjutada oma nime ja kinnitada selle siis veiniklaasi jala külge. Klaasimärgised ei lase pika peoõhtu käigus klaasidel segi minna. Tegu on kinkekomplektiga, mis on läbipaistvast pleksiklaasist alusel, mille juurde kuulub lisaks siltidele ka grafiitpliiats. Korduvkasutatavaid lipse on komplektis kuus, aga lihtpakendis silte saab osta ka juurde. Nii sildid kui alus on välja lõigatud laseriga. Tõrvatilgaks meepotis on pleksiklaasist alus, mis jätab veidi odava mulje. Autor Sigrid Valgma on kunstiakadeemia tootedisaini lõpetanud disainer ja Zoran Grojic tegutseb graafilise disaini alal.
Neljas äramärgitud töö on Andres Labi loodud „Põll teeb mehe šikiks”. Idee sündis ühel juubelisünnipäevapeol, kus kokkajal-peremehel oli seljas ülikond, ees lips ja põll. Sellest tekkis Labil idee ühendada lips ja põll – üheaegselt fuktsionaalne ja šikk. Andres Labi töötab Ruumilaboris, kus koostöös sisearhitekt Janno Roosiga on sündinud hulgaliselt hoogsa mõttelennuga disaini ja interjööre, mida on 2012. aastal pärjatud kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemiaga (Kaubamaja „Lastemaailm“, kaasautor Liisa Põime) ja Eesti sisearhitektide liidu 2008. aasta esemepreemiaga (riidenagi „Uluk”). Andres Labi oli ka üks Shanghai EXPO 2010 Eesti paviljoni autoritest.
„Meeste asi” õnnestus. Osavõtjate arv oli suur, võistlus oli suunatud professionaalidele ja esitatud tööde seas polnud ühtegi põlve otsas tehtut. Paljud esemed on täiesti müügivalmis – korraliku viimistluse ja pakendiga ning kõik võidutööd on nutikad, panid silmad särama nii žüriil kui ka näitusekülastajail.
Mulluse võistluse tuultes
Kuidas on läinud eelmise aasta võistluse „Väike asi” võidutöödel? Kas sellest oli ka mingit tolku rahvale või disaineritele? Tuleb tõdeda, et kõik pärjatud ja äramärgitud tooted on kenasti müügil. Ka mullu ei antud välja esikohta, vaid kaks teist kohta ja kolmas koht. Võidutöö triangel „Vaikuse murdja” (autorid Tarmo Luisk ja Martin Pütsep) tekitas elevust oma vaimuka asja ja looga, milles oli eneseirooniat eestlasliku kinnise iseloomu arvel: „Mõnikord juhtub, et vaikus ei kanna ja vaikimine pole kuld. On lihtsalt igav ja piinlik”. Trianglil on läinud hästi, seda on müüdud umbes paarsada tükki, aga suurem osa on läinud Tallinna tehnikaülikoolile, kes tellis neid portsu firmakingituseks. Kuna triangli lugu on väga eestikeskne, siis on turistide huvi olnud leige. Teise võidutöö, eriti peenetundelise vormiga keraamiliste „Linnupette lusikate” (autor Ene Raud) vastu on huvi tundnud nii turistid kui eestimaalased. Raud kuulas žürii nõuannet ja tegi tootele korraliku pakendi ning tänu sellele ostetakse seda just kingituseks. Autori sõnul on sajast käsitööna valminud lusikast müüdud peaaegu 80 tükki. Äsja ostsid turistid disainipoes Nu Nordik kuus komplekti lusikaid korraga. Kuna Ene Raud alles õpib kunstiakadeemia keraamikaerialal, siis pole tal jõudu neid rohkem toota. Kolmanda koha saanud tordilabidal „Puu” on läinud aga kõige paremini. See on filingraanse peensusega vormistatud lauatarvik, mida iseloomustab klassikaliselt väljapeetud juveliirse oksagraveeringuga metallitöö ning selle käepide on habras puitdetail (autorid Erika Saks, Imre Malva, Maarja Niinemägi). Kuna töö oli tehtud disainiagentuuri Pult all, kelle üheks koostööpartneriks on Riigi Metsamajandamise Keskus, siis tellis viimane suure hulga labidaid firmakingituseks. Ka Swedbank oli sellest tootest huvitatud ning ostis teatud koguse, küll veidi muudetud disainiga, kingituseks. Eesti Disaini Majale müüdi neid 35 tükki. Autorid arvavad, et oleks rohkem tootmisjõudu, läheks tordilabidas kaubaks küll. Eesti Disaini Maja galeriist on seda ostetud pulma- ja juubelikingiks. Kuna Eesti turg on väike, siis firmakingituseks ühte ja sama toodet palju teha ei saa. Ka teiste väljavalitud toodetega on umbes sama lugu: kui neid on ostetud firmakingituseks, on läinud hästi. Läinudaastane ja tänavune ettevõtmine on näidanud, et Eesti disaini on hakatud rohkem hindama. Võistlus on välja toonud uusi tooteid ja tegijaid. Aga mis peaasi – iga mõõduvõtmine elavdab disainielu, tõstatab probleeme ja tekitab arutelu teemal, mis see Eesti disain õieti on.
Disainivõistlus „Meeste asi” (auhinnafond 5000 eurot)
Välja anti kolm II auhinda, rahalises väärtuses à 800 eurot + 700 eurot galeriile autorilt toodete ostuks : Tarvo Porrosoni sõrmused „Mass” ja „Soomus”, Kairi ja Marek Lentsiuse mansetinööbikomplekt „Puravik” ja Piret Loogi kotisüsteem „Mapp”.
Eripreemiad (à 250 eurot) pälvisid Tarmo Luisu ja Martin Pütsepa „Ragulka TURBO 2000” ja „Phoenix contact alukad” ning Lauri Hirvesaare sõrmus „Osavate näppude ring”.
Ära märgiti Merle Kasoneni ja Triinu Silla mansetinööbid „Alpha Bet”, Mare Kelpmani meestelips „Uus Kikiehe”, Sigrid Valgma ja Zoran Grojici klaasimärgiste komplekt „Noh” ja Andres Labi lips-põll „Põll teeb mehe šikiks”. Žüriisse kuulusid ehtedisainer Tanel Veenre, moedisainer Ivo Nikkolo, näitleja Ivo Uukkivi, EASi Helsingi kontori juhataja Valdar Liive ja disainikriitik Ene Läkk.
Näitus „Meeste asi” on avatud Eesti Disaini Majas 5. maini.