Näitustel hakkas ta esinema 1958. aastast. Personaalnäitused olid 1971. ja 1975. aastal Tallinna Kunstihoone väikeses saalis ja 1983. aastal Tallinna kunstisalongis. 1971. aastast oli Ester Roode Eesti Kunstnike Liitu liigu.

Kunstniku loomingusse kuuluvad eelkõige õlitehnikas portreed (Lisl Lindau, 1963, Rein Aren, 1969), aga ka tundliku koloriidiga looduslähedases laadis maastikud, viimaste puhul eelistas ta akvarellitehnikat. Vabaõhumaal, eelkõige vahetut muljet kõige paremini edastav akvarellitehnika said Ester Roode lemmikuteks. 1970ndatel ja 80ndate algul viibis ta tihti maaliplenääridel Krimmis Gurzufis, aga ka Leedus Vilniuse lähedal ja Lätis Võnnus. Akvarellistide aastanäitusest võttis ta osa kuni viimase ajani ning sageli valiti tema tööd ka Riia akvarellitriennaalidele. Ise käis kunstnik Riia triennaalil viimati 1989. aastal.

Raskete olude sunnil saadud elukogemus andis Ester Roodele sisemise vastupidavuse, võime endale kindlaks jääda ka ebamugavates olukordades ning vaatamata kõigele oskas ta leida ümbritsevas ainult positiivset. Ester Roode haruldane huumorimeel ja päikseline olek tegid temast hinnatud kolleegi. Viimaseks suuremaks tööks jäi akvarelliseeria Eesti kirikutest, mis paistab silma terviklikkuse ja vaba ning emotsionaalse värvikäsitluse poolest.