“50 aasta pärast on Päike suremas ning inimkond koos sellega. Meie viimaseks lootuseks on kosmoselaev, millel asub teele kaheksa meest-naist. Laeval paikneb seade, mis peaks kustuvale taevakehale uuesti elu sisse puhuma.” Sedasi algab filmi “Päikesepaiste” tutvustus ning see on ka olustik, millest lugu alguse saab.
Kui U2 laulis kümmekond aastat tagasi inimesest, kes vaatab päikest, sest pelgab vaadata enese sisse (“Staring at the Sun”), siis “Päikesepaiste” püüe on pigem vastupidine: Päikesele lähenemisega paljastada pimedus inimese hinges. Kuna ulme on žanr, mille mitmekülgseid võimalusi on teiste žanritega võrreldes seni suudetud veel vähe avada, on iga film, mis püüab siitkaudu vaadelda inimese psüühika keerdkäike ja selle toimimist eriolukordades, kahtlemata tervitatav. Iseasi muidugi, kuivõrd lavastaja Danny Boyle (“Trainspotting”, “28 päeva hiljem”) oma kavatsuse reaalselt on suunud teoks teha.
Maailmapäästmine ilma paatoseta
Alustuseks tuleb Boyle’ile tõesti au anda, et hollywoodlikke Kristusi-kangelasi me ses filmis ei kohta, ka mitte lõputut eriefektide laviini. Siiski, tegu on kosmosefilmiga, mistõttu kujuteldava avaruse ja tühjuse adumiseks tasub huvilistel “Päikesepaiste” vaatamiseks end siiski kinosaali vedada, mitte aga jääda ootama filmi ilmumist videolevisse või televisiooniprogrammi. Seda enam, et filmi helikujundust ja muusikat võib pidada selle tugevamaks küljeks.
Filmi ebahollywoodlikkust rõhutab osalt ka näitlejakoosseis, millesse on kaasatud osatäitjaid Jaapanist Uus-Meremaani: kapten Kanedat mängib “Viimasest samuraist” tuttav Hiroyuki Sanada, psühholoog Searle’i aga maoor Cliff Curtis, kes on teada neile, kes näinud režissöör Niki Caro “Vaalasõitjat”. Mõlemad teevad oma tööd ka ses filmis hästi, pakkudes sooritusi, mis on omamoodi ebastandardsed ja haakuvad lääneliku traditsiooniga vaid osati. Seda võimaldavad muidugi ka stsenaristi pakutud rollilahendused: eneseohverduseni väärikas valitseja (kapten) ja alternatiivse kutsumusega hingeravitseja. (Psüühiliseks taastumiseks määratakse meeskonna liikmetele viibimine erinevates loodusnähtusi imiteeritavates ruumides on iseenesest igati huvitav idee.) Kolmas meeldejäävam rollisooritus kuulub aga Cillian Murphyle, noorele briti (iiri) näitlejale, kes viimastel aastatel endale üha rohkem nime ja ka austajaid teeninud, muuhulgas Ken Loachi Kuldse Palmioksa võitnud filmis “Tuul, mis sasib odrapõldu”. Tema mängitud astrofüüsik Capa ei kaota oma inimlikkust ka lisanduva sangarlikkuse kõrval, see sangarlikkus on kuidagi mõistetav, erilisuseta. Üldse, kuigi kujutatava meeskonna eesmärgiks on sisuliselt päästa maailm ja inimsugu, jäävad nad ise filmis tavalisteks inimesteks, kes eksivad, kardavad või vihastavad. Pigem võiks isegi küsida, kas see nii-öelda inimlikkus pole liiga markeeritud ja teravnurkne, sest seda rõhutades on üha avalikum, et näitlejad vaid mängivad oma kosmoselaeva, maailma lõppu ja ka omavahelisi tülisid.
Filosoofiline flirt
Lavastaja Boyle on vestnud oma intervjuus BBC-le, et ta ei loonud oma uut filmi “Tähesõdade” teismelistele fännidele ning et tegu pole ses mõttes (ennekõike) kommertsiaalse projektiga. Film viitab nii religioossetele kui ka filosoofilistele küsimustele, püütakse arutada teeside üle, mis jäävad kindlasti välja massitarbimise maailmast. Boyle mainis eeskujudena ka autoreid nagu Asimov või Bradbury, kelle ulme polnud kunagi pelgalt “ulmetsemine”.
Tõesti, ka “Päikesepaistes” on kasutatud mitut laadi sümbolismi ja arutletud eksistentsiaalse üle. Tähelaeva nimeks on Ikarus, mis tegijate selgituse kohaselt oli mõeldud tähelaeva liikmetele hoiatavaks meeldetuletuseks, et nad ei unustaks Päikese lummavas läheduses oma missiooni. Filmi süžeeliseks ja ka filosoofiliseks kulminatsiooniks on aga sõnavõtt kapten Pinbackerilt, kes juhtis Ikaruse esimest ja ebaõnnestunud missiooni. Viimane on juba seitse aastat hõljunud üksinda Päikese lähedal kosmoses ning enda uskumise järgi “kõnelenud Jumalaga”. Seeläbi olevat ta mõistnud, et kui Jumal on määranud inimkonna hukkuma, peaks inimene sellega leppima ning mitte püüdma sekkuda Jumala määratud saatusse.
Kuigi Pinbackeri tegelaskuju jääb filmis häirivalt ühemõõtmeliseks, kerkib temaga seoses kaks huvitavat küsimust. Esimene ja ilmsem neist on religioosne fanatism, see väärastunud privilegeerituse tunne, kui arvatakse end seisvat Jumalale lähemal kui teised. Pinbackerist lähtuv teine ja kaudsem teema on aga küsimused sellest, kas kõrgemale tahtele alistumine tähendab ka oma arukuse ja võimaluste rakendamisest loobumist, kas selliselt toimija ikka mõistab niinimetatud kõrgemat tahet või kas kõrgem tahe üldse eksisteerib?
Iseenesest on see kõik igati intrigeeriv, ent kokkuvõttes ei veena “Päikesepaiste” väidetav sügavamõttelisus ometigi lõpuni. Jääb tunne, et kuigi Boyle pole loonud vaid “toodet”, vaid pürginud ka kunsti suunas, on ettevõtmine peatunud vahepealses turvatsoonis, saamata päriselt ei üheks ega teiseks. Nii tunduvad ka kõik filosoofilised assotsiatsioonid üsna meelevaldsed ning filmi lõpus on mul isegi raske otsustada, kas filmil tõesti oli mõte või nägin ma seda seal vaid omaenda “vaimsest rikutusest” lähtuvalt. Sest “Päikesepaiste” avalikust flirdist mütoloogia ja religiooniga mõjub hoopiski filosoofilisemana filmi läbiv valguse ja pimeduse vastandumine, mis on tihti vaid visuaalne. Mõlemad on siin äärmuslikud, lausa ainulised: kas totaalne sära või totaalne pimedus, kas kosmose äärmuslik külmus või Päikese põletav kiirgus. Ja sel moel on mõlemad, nii valgus kui ka pimedus, hävitavad. Päikeseta vajuks Maa igavesse öösse ja talve, Päikese vahetu lähedus aga põletab kõik tuhaks. Üks pole ühemõtteliselt parem kui teine, sest sellest, mis ühtedel tingimustel on elu allikas, elu looja, saab teistel tingimustel selle hävitaja. (Ilmekas sellekohane näide on vahejuhtum Ikaruse kasvumajas.) Erinevalt Pinbackeri (usu)hullusega seotud küsimustest jääb siinkohal igale vaatajale vabadus kõrvutada valguse ja pimeduse dilemmat “Päikesepaistes” suvalise muu polaarsusega suvalises muus kontekstis.
Seda asjaolu tuleks hinnata, kuigi tõeliste meistrite hulka Boyle oma uue ulmekatsetusega (ka “28 päeva hiljem” kuulub otsapidi vahest siia žanrisse) siiski ei küündi. Võrdluspildina meenub mulle ikka Andrei Tarkovski “Solaris”, mis pakub vaatajale vaat et isikliku kogemuse aja ja ruumi nihestatusest (kosmose) teistel tasanditel ning suunab teda mõtlema nii kosmoses kui ka teadvuses rändamisega kaasnevast vastutusest ja ohust. Mutantkilpkonnade, ämblikmehe ja Norbiti keskel on aga Danny Boyle’i “Päikesepaiste” kahtlemata midagi, mille pärast kinno sattumist pole filmihuvilisel põhjust tagantjärele kahetseda.
