On ehk paslik meenutada, et “raudlõngamuusika” oli juba sel ajal olnud Inglismaal pikka aega vaat et The Shadowsi eraomand. Bändi soolokitarrist Hank B. Marvin on olnud mingil ajaetapil paljudele tänastele kitarrisangaritele suureks eeskujuks ja tema mõjutusi oma stiili kujundamisel on maininud niisugused suurnimed kui Neil Young ja Mark Knopfler, kuid tegelikult ei mängi keegi tänapäeva kitarristidest Hank Marvini stiilis. Oluline on olnud tema kaunis ja kirgas kitarri-sound, mitte mängutehnika. Seevastu on The Shadowsi mõju Euroopa rock-muusika arengule vaieldamatu ja siin on mänginud põhirolli ansambli koosseis: soolokitarr, rütmikitarr, basskitarr ja trummid.
Koosseis, millele pani aluse Buddy Holly & The Crickets, kuid mille lõpliku kuju lansseeris The Shadows, on nüüdseks juba aastakümneid moodustanud rock-ansamblite põhja. Sarnast vormi on kasutanud ka The Beatles, kelle esimeseks suureks takistuseks karjääriredeli algul oli just nimelt Cliff Richard & The Shadowsi suur populaarsus Inglismaal. Biitlid mainisid pea igas intervjuus, et vihkavad The Shadowsi klanitud sound’i, lavaesinemist ja riietust, kuid tegelikult jättis see biitlitelegi oma jälje. Näiteks nende Hamburgi päevil plaadistatud instrumentaallugu “Cry For A Shadow” oli kõlaliselt väga lähedane Shadowsi loominguga. Enesestmõistetavalt on biitlid hiljem, oma kuulsusepäevil, nimetanud seda pala Shadowsi paroodiaks. Kuid tõde on see, et kui 1962. aastal ilmus biitlite esimene singel “Love Me Do”, oli The Shadows saanud Briti tabeli TOP 20sse juba 27 hitti!
The Shadows alustas tegevust 1958. aastal Cliff Richardi saateansamblina, siis veel nime all The Drifters. Bändi algkoosseisu kuulusid peale kitarri mängiva ja laulva Cliffi veel trummar Terry Smart ja bassimängija Ian Samwell. Sama aasta sai saatuslikuks Newcastle’i ansamblile The Railroaders, kes pälvis Londonis peetud noorte talentide konkursil III koha. Kui bändi ülejäänud liikmed sõitsid kiirelt koju, pakkusid Railroadersi 16aastane soolokitarrist Hank Brian Marvin, õige nimega Brian Robson Rankin ja sama vana rütmikitarrist Bruce Welch end mängima Londoni Sohos asuvasse kohvibaari Two I’s.
1958. aasta sügisel lõikas Cliff Richard kuulsust esiksingliga “Move It” ja plaanis Inglismaa turneed. Cliffi mänedžer John Foster otsustas saateansamblisse kutsuda soolokitarri mängima kohvikus Two I’s esinenud Tony Sheridani, kuid meest polnud sellel päeval tööl. See-eest kuulis Foster seal noorukest Hank B. Marvinit, tehes hoopis talle ettepaneku ühineda Driftersiga. Marvin nõustus tingimusel, et kaasatakse ka tema sõber Bruce Welch. Ringreis kulges edukalt ja Cliff Richard & The Driftersi menu ainult kasvas.
Siis sai bändis teoks esimene meeskonnavahetus. Lahkusid Terry Smart ja Ian Samwell. Viimane otsustas pilli kotti panna ja jätkata karjääri nii helilooja kui mänedžerina. Nende asemele tuli trummariks Daniel Meehan ja bassimängijaks Jet Harris, õige nimega Terence Hawkins. Uue koosseisuga jätkati küll Cliff Richardi saateansamblina, kuid siis otsustati jätta ka oma jälg rock-muusika ajalukku.
1959. aastal ilmusid Driftersi esimesed soolosinglid, kuid menukas plaadimüük jäi mingil põhjusel seekord siiski ära. Neid singleid üritati pakkuda ka USAsse, kuid siis ilmnes, et seal tegutseb edukalt samanimeline mustanahaliste lauluansambel. Segaduste vältimiseks võtsid britid uueks nimeks The Shadows. Nüüd oli läbilöögiks vaja leida hitimaterjali. Abi saadi lauljalt ja heliloojalt Jerry Lordanilt, kellega The Shadows ringi tuuritas. Ühel jõudehetkel mängis Lordan puhkeruumis bändipoistele ette oma uusima pala “Apache”. Lugu oli sedavõrd külgetõmbav, et The Shadows otsustas selle kiirelt plaadistada. Tulemus ei lasknud end kaua oodata: “Apache” sai nii populaarseks, et tõusis 1960. aasta suvel viieks nädalaks Briti tabeli tippu. USA plaaditurul polnud ansamblil aga õnne.
Hank Marvinist sai paljude algajate kitarristide suur eeskuju ja tema punane Fender Stratocasteri kitarr sai Inglismaal nii populaarseks, et poelettidel neid enam näha polnud. Shadowsit hakati igati jäljendama, sealhulgas ka ansambli lavalist liikumist Shadow-walk. See nägi välja umbes nii: kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole jne. Samas paljud briti bändid, nende hulgas ka karjääri alustanud The Beatles, üritasid nii palju kui võimalik erineda lakutud välimusega Shadowsist.
The Shadows jätkas kahepaiksena, nii omapäi kui Cliff Richardi saateansamblina. 1960. a lõpus ilmusid edetabelisse uued singlid “Man Of Mystery”, “F.B.I” ja “Frightened City”. “Kon-Tiki” aga ronis lausa tippu. Mingil põhjusel otsustas Tony Meehan trummipulgad nurka visata ja hakata produtsendiks. Tema koha võttis sisse Brian Bennett. 2001. aastal antud intervjuus on Bennett tõdenud: “Meehan mängis bändis ainult paar aastat, mina nüüdseks juba 40 aastat. Kuid siiani nimetatakse mind millegipärast uustulnukaks!”
Aastaks 1962 oli The Shadows viinud edetabelisse juba kuus TOP 10 hitti. Samal aastal salvestatud “Wonderful Land” sai aga hakkama sellega, et ronis tabeli tippu ja püsis seal tervelt 8 nädalat. See tähendas singlile teadagi suurt müügiarvu ja miljoni piir ületati üsna kergesti. “Wonderful Land” on üks neist paladest, kus lisaks Hank Marvini kõrvupaitavale Stratocaster-sound’ile ja Bruce Welchi kirkalt helisevale akustilisele Gibson-kitarrile äratab tähelepanu ka produtsent-dirigent Norrie Paramori stiilselt arranžeeritud keel- ja puhkpillide taust.
Samal ajal toimus ansamblis taas muutus. Jätkuvalt alkoholi küüsis siplevale bassimängijale Jet Harrisele näidati ust ja tema asemele võeti Brian “Licorice” Locking. Bändile andis Jet Harrise lahkumine üsna tõsise hoobi, sest tema James Deani laadis imidž oli olnud ansambli pildis küllaltki kesksel kohal. Oli selge, et nii Meehani kui Harrise taandumine mõjutas paratamatult bändi muusikalist stiili. Oldi suures hädas, et leida “Wonderful Land’ile” järeltulijat. Lõpuks otsustati salvestada hoopis erineva stiiliga flamenco’lik pala “Guitar Tango”. Mängida rock’i-ajastul kitarridega tangot võis tunduda üsna tobedana. Millegipärast aga ei häirinud see julgustrikk sugugi traadimuusika austajaid: “Guitar Tangost” sai suurhitt ja singel ronis Briti tabelis 4. kohale.
Bändil, kel oli ette näidata juba neli esikohahitti, polnud aga veel õnnestunud viia tabeli tippu kahte järjestikku ilmunud singlit. See juhtus märtsis 1963, kui pärast “Dance On’i” tõusis esikohale Hank Marvini ja Bruce Welchi “Foot Tapper”. Singel püsis Briti tabeli tipus nädal aega, kuid pidi siis loovutama koha Liverpooli ansambli Gerry & The Pacemakers singlile “How Do You Do It?”. Alates sellest päevast hakkasid kõik menutabelid täituma inglise laulvate popbändide singlitega. Euroopas sattusid “traadiorkestrid” nüüd suurtesse raskustesse, sest laulubändid, eesotsas The Beatles, vallutasid peagi kõik turud. Ent The Shadows jätkas, nagu poleks midagi juhtunud.
Jäärapäisusest on mõnikord ka kasu. Kui The Shadows oleks alla andnud, poleks keegi kuulnud niisuguseid palasid nagu “Atlantis”, “Geronimo”, “War Lord” ja “Maroc 7”. Lisaks instrumentaalidele avaldas The Shadows mingil määral ka lauluga singleid. Ajakirjanikele, kes avaldasid imestust, miks ansambel äkki laulma hakkas, vastas aastakümneid Cliff Richardi laule saatnud soolokitarrist Hank Marvin tõsisel ilmel: “Otsustasime ise laulma hakata, sest meil oli üsna kehv laulusolist!” Samas ei suutnud uued instrumentaalpalad ja laulud enam lagunemisohus ansamblit päästa. The Shadows mängis oma põhikoosseisus viimast korda Londoni Palladiumis 1968. aasta lõpus ja läks pärast Hank Marvini sooloalbumi ilmumist ametlikult laiali.
1975. aastal otsustas The Shadows aga uuesti kokku tulla, et esindada Inglismaad Eu
rovisiooni lauluvõistlusel palaga “Let Me Be The One”. Tulemuseks oli II koht. Aastakümne lõpus aga jõudsid Briti tabelisse instrumentaalvariant muusikalist “Don’t Cry For Me Argentina” ja filmist “Deer Hunter” pärit kaunis pala “Cavatina”.
The Shadows külastas oma albumitega Briti tabelit ka 80ndatel. Palad olid küll perfektselt mängitud, kuid neis puudus täielikult 60ndate Shadowsile omane värskus ja sära.