Kes seda ei uskunud, oli süüdi ebausus. Nõidade otsimine, avalikustamine ja tagakiusamine sai kinnitatud kui nõutud juriidiline praktika. Sellele bullale järgnes aastatel 1487–1489 loodud ülipõhjalik raamat „Malleus Maleficarum” – kahe autori, Heinrich Krameri (Institoris) ja Jakob Sprengeri „Nõiahaamer” (täpsemalt: kurja tegijate vasar). Kuna raamatute trükkimine oli selleks ajaks mitte ainult leiutatud, vaid juba laialt kasutusel, levisid mainitud dokumendid hulgakaupa ja suure kiirusega kogu Euroopas. Alles siis läks lahti õige nõiajaht, ja seda eelkõige naistele, kuigi vastava süüdistuse ja menetluse osaliseks sai ka mõni mees. Tagakiusatud, piinatud ja hukatud said ka lugematud kassid, eelkõige mustad ja punased, aga ka teised loomad, näiteks ahvid, kusjuures viimased nõiaprotsessid leidsid aset veel XIX sajandil. Huvitaval kombel ei olnud nõidade tagakiusamine kusagil nii ulatuslik ja julm kui Rootsi aladel. Renessanss ja reformatsioon ning nii progressiivne leiutis nagu trükikunst võimendasid mainitud protsesse nagu ei kunagi varem inimkonna ajaloos. Kõike seda teades ihkab minu hing loomulikult leida maad ja rahvast, kus nõiajaht oli minu kallis, armsas Euroopas vähemalt mõõdukas. Ja oma arust ma olen sellise maa ka leidnud – see on Inglismaa, kus institutsionaalset nõiajahti peaaegu aset ei leidnud, „Malleus Maleficarumit” nõidade tuvastamise, ülekuulamise ja piinamise jaoks ei kasutatud, ja seda kõike, kujutage ette, Henry VIII valitsemisajast peale. Henry VIII on teatavasti anglikaani kiriku looja. Tõsi, kuningas Henry ja nii mõnigi Tudor peale tema, ja mitte ainult, leidsid teisi ettekäändeid ja vahendeid, selleks et hoida inimkonna mentaalsus ja käitumine range kontrolli all. Üks selline näide on reetmise mõiste, aga see selleks.

Kevadnõidus on looduse ime

Mulle on inglaslik suhtumine inimestesse, kelle hingeelu on vahetult seotud loodusega ja pürib loodusega kooskõla poole, väga armas ja puhtinglaslikult, aga loomulikult ka kogu ülejäänud Euroopa, olgugi et represseeritud, kuid ikkagi tohutult elujõulises vaimus, olen ma võlutud eelkõige aprilli nõiakese kujust. Muidugi on selline masendavalt reaalne nähtus nagu nõiajaht olnud, ilmselt on ka praegu (ja pole välistatud, et ka edaspidi) seotud enamuse hirmudega vähemuste ees. Väga veenvalt kirjutab sellest Juri Lotman. Zooloogina piirdun siin kevadnõiduse positiivse aspektiga – võimega keskenduda hämmastavalt mitmekesistele, muljetavaldavatele ja eriti kevadel üliilmekatele nähtustele, mida me heasüdamlikult nimetame looduse imeks. Talv on taganemas, puud ja põõsad on raagus, muld on must kui haud, aga iga päevaga, just nimelt aprillis, ja muidugi ka mais, muutub kõik nii mõneski paigas vaid tundide jooksul – elavamaks ja elusamaks. Äsja jääst vabanenud veekogude kallastel tantsivad tuhanded kevikulised (lad Plecoptera, veekogude lähedal tegutsevad putukad – toim) pulmatantse lausa valge lume peal. Paratamatult märkad, isegi kui sa ei ole erialaselt loodushuviline, kuivõrd asjalikult lendavad suured, karvased kimalased ja ilmselt otsivad midagi ülimalt keskendunult. Kas õisi? Ka neid, kuid mitte tingimata. On ju iga õis varakevadel omaette ime, olgu see kollane hanelauk, helesinine siniliilia, märtsi- või lumikelluke või meile nii kallis sinilill. Kimalane on viljastatud emane, pulma pidas ta möödunud aasta varasügisel juuli-augusti paiku ja nüüd on tal vaja leida paras koht endale pesa tegemiseks – kas mõne väikse imetaja mahajäetud urukäik või õõnsusega känd, mille sees võis sügisel olla üks orava aitadest. Ta on suur, paks, karvane ja külma ei karda kuigivõrd. Lendavad ka teised mesilased, näiteks Andrena perekonnast, kes on samuti üsna karvased ja nende tihedad hallikad kasukad aitavad neil vastu panna varakevadistele ilmamuutustele – ka nemad otsivad võimalust pesa teha. Muld on pehme, niiske ja sellest ilmuvad vihmaussid, kes teatavasti vihkavad vihma ja ronivad, siis kui kõvasti sajab, mullast välja, et mitte sinna uppuda. Raagus metsa ja võsa värvid muutuvad esimestel soojematel, päikeselistel päevadel vaid mõne tunni jooksul: kaskede oksad muutuvad lillakalt pruuniks, pajupõõsad punakaslillast erekollaseni, teistsugust rohelust tuleb igihaljaste puude välimusse. Ja kõikjalt kostab lindude hääli. Varakevadel on need eelkõige hüüded, kuid neile lisanduvad ka laulud. Ligi kolmesajast liigist linde tuleb iga päevaga aina juurde (umbes kuuskümmend liiki on meil talvitujad ja muidugi häälitsevad ka nemad). Taevalaotus on täis haneliste ja ka sookurgede parvi. Tulevad luiged juba moodustatud paaride kaupa. Ning kogu see suleline rahvas häälitseb tohutult mitmekesiselt ja väga valjusti, olgugi et see on neile ohtlik. Nähtavus metsas ja põldudel on ju peaaegu maksimaalne, mingil määral aitab ennast peita vaid asjaolu, et tausta valgeks võõpav lumi on kadumas. Toiduressursid on ammu ammendatud, uued alles tekivad, kõik on ümberringi näljased. Aga linnud häälitsevad ja esinevad, otsivad teineteist ja teevad end glamuurselt nähtavaks, kuna reproduktiivse perioodi tippaeg on alanud. Kas ei ole selline looduse muutus, mis on kõike muud kui turvaline ja mis vaatamata ohtudele kogub vaid hoogu, hingeülendav?

Ainult armastus teab täpselt, et maailm on lõplik

Sõbrad, mis asi on armastus? Kas keegi pakub mõne tõesti ühemõtteliselt pädeva definitsiooni? Mina seda küll ette ei võtaks. Aga ma tean, et ainult armastus teab täpselt, et maailm on lõplik, et iga elu saab otsa, et kõik möödub, ja sealjuures ei heida ta meelt.

Just see asjaolu on kõige tähtsam minu ettekujutuses kevadnõidusest. Kevadnõid on minu jaoks õrn ja tugev, korraga üliettevaatlik ja tohutult julge, elu jätkamisele keskendunud, meeliülendavalt kaunis ja sealjuures küllaltki ohtlik. Ühesõnaga, ülimalt veetlev. Olgu öeldud, et minu meelest ei pruugi kevadnõid olla üldsegi mitte verinoor, kuigi eelmainitud omadused võivad noore inimese juures ehk muljetavaldavamad tunduda. Kõrgemas eas loom, ka inimene, kellel on need veetlevad kevadised omadused täiskomplektina olemas, võib aga olla isegi veetlevam!

Minu jaoks on üks veetlevamaid looduse nähtusi või pilte loom koos oma poegadega. Näiteks metskits, emane põder oma vasikaga, metssea emis oma triibulise pisiperega. Imearmas on selline vaatepilt, kas pole? Nüüd aga võtame arvesse, et meie looduses ei ole ohtlikumaid loomi kui emane põder ja metssea emis, kui juhtute sattuma nende järeltulijate vahetusse lähedusse. Sellises olukorras ründab emis otsekohe ja väga sirgjooneliselt. Tõsi küll, teid ta siis ei näe – ta ei näe enda ees lähedal olevaid objekte. Tema ainus eesmärk on jõuda oma põrsaste juurde ja viia nad kiiresti tihedasse metsa peitu. Kui teil õnnestub liikuda külg ees nii, et satute emise lateraalsesse vaatevälja, läheb ta vasakule või paremale, ja kui emis näeb, et te kaugenete perpendikulaarselt tema jaoks tähtsama suunaga, jätab ta arvatavasti teid rahule ja viibki lapsed ära. Põdravasikas on ema poolt jäetud tema poolt turvaliseks peetavasse paika ja ema liigub ringi suhteliselt suures raadiuses – ta peab sööma, et olla võimeline imetama. Ärge mitte mingil juhul üritage saada kontakti selle imearmsa olendi – põdravasikaga. Põdraema on täiesti võimeline ajama teid puu otsa ja jääma sinna alla paariks tunniks ootama, lootes teid lõplikult ja turvaliselt likvideerida. Nii et mina soovitan teile, kui lähete kevadisse metsa, kus on põtru, võtta igaks juhuks kaasa ristsõnamõistatused või nutitelefon, et puu otsas veedetavat aega paremini mööda saata kuni põdralehm otsustab, et ootamine pole seda väärt. Kas on see piisav näide ohtlikkuse kohta, mis on vahetult, orgaaniliselt seotud looduse veetlusega – ma loodan, et on.

Minu jaoks on hurmav kevadine nõiduslikkus paratamatult seotud naiselikkusega ja mul on südamest kahju, et sellised mõisted nagu naiselikkus ja mehelikkus on meie kõnepruugist kiiresti kadumas. Asemele on tulnud väga huvitav väljend – seksikus. See on üldistavalt impersonaalne mõiste. Ja seksikaks nimetatakse meie ajal juba igal sammul autosid ja riietusesemeid, külmkappe ja televiisoreid, pliiatseid ja kruuse ja mida kõike. Teine mõiste, mida viimasel ajal enam kuigi ulatuslikult ei kasutata, on just nimelt veetlevus. Ka seda asendatakse hasartselt sõnadega „seksikas” ja „nunnu”. Sellega seoses tuleb mulle meelde Konrad Lorenzi raamat „Tsiviliseeritud inimese kaheksa surmapattu”, kus on väga tähtsal kohal tsiviliseeritud ühiskonna infantiliseerumine ja on ju selge, miks selline hasartselt, rõhutatult soodustatud lapselikkus on just nimelt tsivilisatsiooni patuks: iga efektiivne, tõhus ja pädev reklaam on suunatud eelkõige lastele. Selline reklaam kujundab antud kauba tarbijaskonna ja iga reklaam, mis on midagi väärt, peab ülivõimsalt, kiiresti, tõhusalt ja sihipäraselt muljet avaldama. Globaliseeruvas maailmas võideldakse eelkõige laste tähelepanu eest ja manipuleeritakse sellega võimsalt laste meeltele üha rohkem muljet avaldavate esteetiliste võtetega.

Minu meelest peab loomulikku, looduslikku kevadnõidust kasutama ikka selleks, et suunata laste tähelepanu loodusnähtustele. See peaks olema iga täiskasvanu, eelkõige lapsevanemate, raudkindel hoiak.

Lõpetuseks lubage anda teile väheke nõu: kui te lähete kevadisel ja varasuvisel ajal loodusesse, siis häälitsege, mu sõbrad! Heasoovlikult, rahulikult ja enam-vähem pidevalt. See on parim viis, et oma kohalolekut vabalt elavatele loomadele mitte peale suruda ja olla täiesti kindel, et kõik need loomad, välja arvatud puugid ja sääsed, hakkavad mõistlikult ja rahulikult vältima kontakti teiega, eelkõige konfliktset kontakti.

Tänavu on fenoloogiline kevad aprillis kolme-nelja nädala võrra hilinenud, kuid ega see taevasse ei jää. Mida kauem tuleb kevadel soodsat ilma oodata, seda kiiremini ja ilmekamalt puhkeb kõik õitsele siis, kui tulevad esimesed tõeliselt soojad päevad. Nii on see alati olnud ja loodetavasti nii see ka jääb. Kena kevadet!