Sovetihingega ülikooli rahvarindelased

Tarandi lausestus ei jäta muud võimalust, kui et „ehtsate sovetihingede” all tuleb mõelda professoreid Leonid Stolovitšit ja Rem Blumi, akadeemikuid Viktor Palmi ja Mihhail Bronšteini, aga ka noorema põlve filosoofe nagu Jüri Tammaru, Peeter Vihalem, Igor Rosenfeld ja Jevgeni Golikov, kes moodustasid ülikooli rahvarinde raudvara. Tartu Rahvarinde esindajana valiti Rahvarinde volikokku ka Juri Lotman. Kõrvuti ainsa erandina positiivse hinde saanud Marju Lauristiniga kujundasid nad määravalt Rahvarinde ilmet Tartus ja mitte ainult Tartus. Marju Lauristini vastandamine „ehtsatele sovetihingdele” tekitab lisaprobleeme. Kuidas võis kaunishing pidada oma mõtte- ja võitluskaaslasteks nii madala moraaliga pealekaebajaid?

Tarandi väide, et „Rahvarindes tegutsenud ülikooliga seotud isikud ei paistnud välja just eriliste veendunud demokraatidena” on lihtsalt vale. Leonid Stolovitš ei olnud mitte ainult Marju Lauristini „akadeemiline isa”. Stolovitš oli üks neist, kes oma professori autoriteediga püüdis takistada Paul-Erik Rummo näidendi „Tuhkatriinu” lavale tuleku ärakeelamist ja seejärel astus välja üliõpilaste eest, keda taheti karistada selle pärast, et nad olid korraldanud demonstratsiooni „Tuhkatriinu” ärakeelamise vastu. Rem Blumi „võõrandumist” analüüsivate artiklite ilmne süsteemikriitilisus oli julgustükk, mis tõi talle kaela avaldamispiirangud ja parteilise karistuse. Ülo Vooglaiu laboratooriumi tähelendu on raske kujutleda ilma Rem Blumi, Leonid Stolovitši jt toe ja sidemeteta.

Suuresti just samade professorite ja nende õpilaste (nagu Jevgeni Golikov) pingutustega õnnestus 1960. aastate lõpul olematuks muuta rahvuste pinnal õhutatav konflikt, peatada provokatiivne kaebekirjade vool Moskvasse, mis oleks võinud lõppeda ka ülikooli suurpuhastusega. Olgu need vaid näited „tõeliste sovetihingede” ennastsalgavast rollist vabaduse vaimu ja demokraatia kaitsel 1960.-1970. aastate ülikoolis.

Tulevaste rahvarindelaste panus vabaduse vaimu kestmisele Tartus on hindamatu. NSV Liidu tippsotsioloogide nagu Jadov jt toetuse vahendamiseta poleks Vooglaiu laboratoorium saavutanud oma akadeemilist taset, vaid oleks suletud üsna kohe. Ka nn Tartu kevade, 1960. aastate komsomoli-opositsiooni üheks tugisambaks ja ideeliseks mõjutajaks olid eespool nimetatud professorid, kellest kujunes rahvarinde tuumik Tartus. Veelgi avaramalt – Rahvarinde tulevased ideoloogid nagu Ülo Kaevats, Peeter Vihalemm, Rein Veidemann jt on ka nende kasvandikud ja vaimsuse pärijad. Tõsi, Tartu Rahvarinde sees oli mitmeid „fraktsioone”, mitte kõiges poldud päris ühel nõul. Kuid tollased arusaamad demokraatiast erinevad nähtavasti ka praegu sellest, mida viljeleb Sirbis Kaarel Tarand.

Sovetihingest pealekaebaja Viktor Palm

Siirdeaastate 1987–1991 kirjavaras ja arhiivides mõnevõrra orienteerudes saab Tarandi tiraadi Viktor Palmiga seostatud pealekaebamise, tudengite ülikoolist „poliitilistel põhjustel ehk maailmavaate ja sõnade pärast” eksmatrikuleerimise süüdistust siduda eelkõige ühe, 1989. aasta kevadest pärit episoodiga, mis seostub EÜSi erinumbri koostamisega Tartu ülikooli ajalehe eriväljaandena. Osas TRÜ NLKP aktiivist tekitas tõepoolest ärevust, aga ka tülgastust eelkõige Indrek Tarandi artiklis „Siin ma seisan ja teisiti ei või!” Czesław Miłoszi äsja eesti keelde tõlgitud esseest „Balti õppetund” valitud tsitaat „Enamik eestlasi, lätlasi, leedulasi, poolakaid, tšehhe, ungarlasi ja rumeenlasi lõikaks meeleldi igal ettejuhtuval venelasel kõri läbi, kui neid ei kammitseks hirm”. Selle tsitaadi kontekst sisendas, nagu oleks need rahvad valmis 1989. aastal tegema sama, mida väitis nende kohta 1951. aastal Miłosz.

Lugegem seda mõttekäiku mitte-eestlase vaatenurgast. Me ei saa võtta kelleltki õigust tunda end ohustatuna, eriti kui seda väga teadlikult valitud tsitaati lugeda ka holokausti ohvriks olnud rahva silmadega! Just see oli kontekst, milles Indrek Tarandi artikkel äratas tähelepanu. Et osa kokkutulnuist kuulus ka Rahvarindesse on teine probleem. Kuid pole kahtlust – just seda laadi pingete vältimine oli rahvarindelaste arusaamade aluseks demokraatiast! (Muuseas, ei saa meenutamata jätta, et sama isik – Indrek Tarand – tekitas tõelise skandaali seoses loosungiga „Kommarid ahju!”).

Vendade Tarandite EÜSi kaaslane Mart Soidro, keda ei saa kahtlustada vähimaski sümpaatias TRÜ sovetihingede suhtes, on seda episoodi käsitlevas 1996. aastal ilmunud ülevaateartiklis tsiteerinud ka Viktor Palmi sõnavõttu: „Nad teavad, mis nad teevad. Ja see on nagu tellimuse peale tehtud … Interliikumisel on just selliseid materjale vaja. Raadiomaja juba kihab selle asja pärast. Ja kui raadiomajas mingi jutt ringleb, siis teab seda kogu Tallinn”. Ma ei oska Palmi hoiakutest ja mõttearendusest lugeda välja mitte midagi muud kui hirmu ja hoiatust, et Moskva ja EKP impeeriumimeelne osa kasutab seda laadi mõtteid demokraatia jõuga mahasurumiseks Eestis.

Tekste võib lugeda väga erineval viisil. Soidro on rahvarindelaste sovetihinge paljastamiseks täiendavalt laenanud tsitaadi Igor Rosenfeldi sulest ilmunud artiklist (Soidro nimetab seda paskvilliks): „I. Tarandi hääl ongi EÜS-i hääl? Hääl, mis kuulub J. Krossi sõnade järgi Eesti või vaata et isegi maailma kultuurieliidi kandidaadile. Loodame, et mitte. See hääl kuulub inimestele, kes taipavad poliitikast üsna vähe, kompromiteerides samal ajal rahvusliku idee ja perestroika arengut Eestis ning mängides sellega perestroika-vastasele propagandale kätte suurepärased trumbid [—] Otsi kokku tõmmates tuleb märkida, et Eesti pressi mõju tänasele lugejale on silmnähtav: selles pressis käib terav võitlus rahvusliku idee eest. Sellest, kuidas see idee kujuneb – kas uue sotsialistliku pluralismi või „uute vapside” kahevärvilise vaimu suunas – võib vägagi suurel määral sõltuda Eesti perestroika saatus”. Arvestades vägisõnalisust, mis kuulub Eesti pressis viimastel aastatel rahvussuhete käsitlemise juurde, tundub, nagu poleks Rosenfeldi mõte kirja pandud mitte 1989. aasta, vaid 2013. aasta märtsis. Kirjutaksin sellele „paskvillile” põhimõtteliselt ka ise täna alla. Probleemid ja valikud on ju samad.

Arhiivitöö nähtavasti täpsustab veel möödaniku lugu, kuid tollastest avalikest allikatest ei saa välja lugeda soovi kedagi ülikoolist välja visata. Ka arhiivist (sh asjaomaste koduarhiividest) pole ma midagi kinnitavat avastanud. Pealegi polnud TRÜ parteiaktiivil mingit voli, kui neil üldse veel mingit võimu oli. Rektor Kärner resümeeris viidatud koosoleku tuuma järgmiselt: „Minu arvamus: vendade Tarandite artiklid on selge näide poliitilisest kultuuritusest. Sellisel ajal normaalse taibu ja enesealalhoiuinstinktiga inimene nii ei teeks.” Ajastu väga hapras kontekstis on raske vastu vaielda. Nagu allikaist nähtub, oli sõnavõtjate peaprobleemiks eelkõige hirm, et rahvusliku vaenu õhutamine võib saada ettekäändeks Eestis see vähenegi perestroika ära lõpetada. Meenutagem: kuu hiljem – aprillis 1989 – tapeti Tbilisis labidatega ligi 20 meeleavaldajat, Vilniuse tragöödia tegi aga võimalikus vaid Moskva edukus rahvusliku vaenu õhutamisel.

Nüüd aga Tarandi paatost arvestades peamine: mitte üheski allikas pole vähimatki jälge Viktor Palmist kui pealekaebajast. (Tõendamiskohustus kuulub väitjale!). Tollastele arupidamistele lähedal seisnud rahvarindelased on mulle viimastel päevadel tehtud usutlustes kinnitanud, et Viktor Palmil ei olnud ka koosoleku algatamisega pistmist. Pealegi, m
is siis on „pealekaebus”? TÜ väljaandes ilmunud kirjatöö problematiseerimine ohtu tajunud inimeste poolt on samasugune osa demokraatiast kui oli selle kirjutamine. Jääb vaid küsida: kes kasutas demokraatiat kurjasti ja ilmselt pingeid tekitaval viisil? Akadeemik Viktor Palm ennast enam kaitsta ei saa, kuid tema lähedastel ja ka tollastel kolleegidel on alust väita, et nende lähedast on põhjendamatult laimatud ja neile on valmistatud moraalseid kannatusi. Kodanike õigused mustamata mainele peavad olema kaitstud ka Sirbis ning valesid faktiväiteid tuleb ja on õigus korrigeerida. Ja seda kõigis pädevates instantsides.

Retoorika ajaloo asemel

Siinkohal pole avaramaks süvenemiseks ruumi, kõnelemata käsitlusviisi eritlusest, mis oleks igale ajaloolasele lihtsalt võimatu (ülikoolihariduse omandamisel on ikkagi mõte!). Piirdugem siis ühe seigaga veendumaks, et ajaloovõltsimise vastu protesteerival Tarandil puudub asjakohane pädevus. Tarand kirjutab: „Polnud juhus, et juunis 1988 toimunud noortefoorum Edgar Savisaare kui mõttetu tagurlase sisuliselt välja vilistas ja oma ürituselt minema saatis.”

„Minema saatmise” retoorika on lihtsalt halb kirjandus. Ajaloolane aga teaks, et väära narratiivse sõlmituse varju peidetakse fundamentaalne, ajastu poliitilise võitluse keskne konflikt. Küsimus oli ju selles, kas me tahame n-ö Vilniust? Erimeelsuste allikaks said ettekanded, mis sundisid Savisaart oma kokkulepitud ettekande asemel ettekandjatega dialoogi asuma. Mis siis ehmatas Savisaart? Siin mõned lõigud ettekannete tekstidest. Sulev Kannike: Esiteks tuleb alustada „nii spontaanseid kui organiseeritud, kuid võimudega kooskõlastamata või nende poolt keelatud „massidemonstratsioone”. Teiseks tuleb alustada „ühiskondlike hoonete ja asutuste piketeerimist, nende juurdepääsu tõkestamist, barrikadeerimist”, kolmandaks „asutuste ja organisatsioonide ning ametiisikute töö segamist, näiteks müra, suitsu- ja valgusefektidega. Neljandaks tuleb, kuna asi läheb ilmselt tõsisemaks, mõelda ka töökatkestustele, streikidele nii ühe ettevõtte kui regiooni ja terve riigi piires”. „Juba praegu on vaja läbi mõelda, kust on kohapeal erakorralisteks juhtumiteks saada medikamente, sidumismaterjali, kuidas kindlustada protestijaile õigeaegne arstiabi.” Lisagem, et Võru Noortekolonni ühe liidri Riho Nassari kõne sisuks oli ettepanek asuda Jahimeeste Seltsi sildi all Kaitseliitu formeerima. Võrulaste ideoloog Ain Saar kutsus aga üles eirama avalikke kogunemisi puudutavaid administratiivpiiranguid ja kohtumäärusi.

Tagantjärele leidsid foorumi „anni” analüüsijad (Pruuli, Lauristin jt), et mitmed esinemised olid kui mitte šokeerivad, siis vähemalt alarmeerivad. Foorumi peakorraldajad Liivrand ja Juske võtsid oma muljed kokku järgmiselt: „Et lahkarvamusi ühes või teises küsimuses oli juba foorumil, viitas väike intsident Savisaarega”. „See oli ainus sõnavõtt, mis püüdis eelpool kõneldule hinnanguid anda. Viimased olid enamasti üsna kriitilised.” „Savisaare kriitikat pälvis eriti Sulev Kannikese sõnavõtt, mis paljudele teistelegi saalisistujaile tundus ekstremistlikuna.” Ei saa midagi muud järeldada, et vastutustundlik inimene, eriti aga sündiva rahvaliikumise liider pidigi tegema foorumil seda, mida teised julgesid või taipasid teha alles pärast foorumit. Pealegi – mõttevahetus kuulub ju demokraatia juurde.

Ei tahaks jälle tuletada meelde Thbilisit, aga Taagepera (kes oli siis CIA analüütiku rollis) nägi juba 1988. aasta kevadel nn „kalendaarses” tänavapoliitikas peaaegu et surmaohtu demokraatia arengule Eestis. Kelle inspireeritud olid sisuliselt provokatiivsed ettepanekud foorumil? Eks ajaloouurimine jõuab kord sellenigi. Milline sisu anda „demokraatia kaitsmisele” või sovetihing olemisele, see on ajalooliste ja eetiliste valikute teema) konkreetses kontekstis. Alusetu kannatuste tekitamine inimeste lähedastele ja neile, kes ennast kaitsta enam ei saa, on vähemalt moraalselt väär.