Päris pianistid kõhklesid ja pakkusid ka teisi heliloojaid. Selgus sai majja vastusega ühelt professorilt-pianistilt, kes arvas, et teemat tunneb, aga teost mitte. Kui ma siis avaldasin talle, et teos on klaverile ja Mozartilt, siis ta ütles: “Võib-olla küll, aga mina ju üldklaverit pole õppinud ja Mozartil ju tegelikult ühtegi sonatiini pole.” Tõsi mis tõsi – ei olegi, aga kõik üldklaverit õppinud tunnevad teost suurepäraselt. Kõik, mis sai alguse tuttavast muusikast ning valest Köcheli numbrist kavalehel, sundis mind siis süvenema ka tema kataloogi.
Nimetatud kataloogi lõpus on Anhang, kus numeratsiooni märgitakse Anh. 229. Sel kataloogi lisal on peatükk III “Übertragene Kompositionen” ja sealt leiame Anh. 229 alt Kleine Stücke für 2 Bassethörner oder Klarinette und Fagott und Anh. 229a 3 Terzetti facili per 2 Violini e Violoncello = 439b. See pole veel kõik, sest põhikataloogis on hoopis järgmine info: 439b = Anh. 229 u. Anh 229b, ja siit ta tuleb – 5 Divertimenti (Serenaden) für 2 Klarinetten (bassethörner) und Fagott ja sealt IV alt leiamegi ettekantu. Selgusetuks jääb, kuidas siis ikkagi märkida katalooginumbrit. Arvan, et piisab KV 439b-st, aga usinamad võiksid märkida 439b (Anh. 229 u. Anh. 229b). Nii lihtne see ongi.
Ulatuslik viieosaline teos kanti ette kolme klarnetiga mõnusalt mozartliku temperamendi ja artistliku üleolekuga. Toomas Vavilovit tunnevad kõik, kes muusikast puudutatud, kuid arvan, et tema tänaseid õpilasi Tõnu Kalmu ja Heimo Hodanjonokit ehk esialgu vaid asjatundjad.
Kontsert kulges edasi laitmatus virtuoosses üleolekus ja mõnusa musitseerimise õhkkonnas. Kolmesele Mozartile järgnes Tõnu Kalmult Donato Lovregio Kontsert-fantaasia “Traviata” teemadele, siis Debussy “Rapsoodia” Heimo Hodanjonoki esituses ning eesti parim teos klarnetile ja klaverile, s.t Ester Mägi Sonaat Toomas Vavilovilt.
Järgmine teos Mendelssohnilt, Kontsert-duett kahele klarnetile nr 1 (Kalm-Hodanjonok) tekitas samuti küsimusi. Kavaleht aidanuks ehk seda lahendada, kui oleks lisatud oopuse number ja helistik. Mina, kes ma puhkpillimuusikas pole eriti kodus, ei avastanud ka Mendelssohni teoste loetelust sellenimelist teost, vaid leidsin kaks “Concert Piece’i” (klarnet ja bassethörner), millest nr 1 on f-moll op. 113 ja nr 2 d-moll op. 114. Mõne fragmendi järgi otsustades võiks ta esimene neist ehk ollagi.
5. V SaxEsti kontsert tekitas palju vähem küsimusi, siiski võiks kavalehel ära märkida seadete autorid. Kindel võib ju olla, et Louis Claude Daquin ja Domenico Scarlatti ei kirjutanud saksofonide kvartetile, kuid ülejäänud viis autorit on pärit XX sajandist ja siin võib tekkida nii ja naa variante. Eriti sobiks siiski teada Daquini ja Scarlatti seadjaid, et neid koos esitajatega kiita. Äärmiselt delikaatselt esitatud klavessiinimuusika mõjus saksofonidelt heas mõttes tänapäevaselt ja mahtus oivaliselt lossi barokksaali. Kogu kava oli vaheldusrikas ja kandis läbivalt ühegi erandita ansamblilise kõrgviimistluse märki kõigis selle avaldusvormides.
Tuleb tõdeda, et ansambli eesmärgina nimetatud ülesanne saavutada keelpillikvartettidele omane ansamblitunnetus, ületades puhkpillimänguga seotud probleeme, tundub olevat saavutatavas läheduses. Selle väite illustratsioonina lisaksin eelnevalt nimetatule Bozza Scherzo ja Lacouri Kvarteti tervikuna ja viimases eriti Sulev Sommeri baritoni soolofragmendid. Kogu isikkoosseis väärib esiletõstmist oma soolofragmentidega ja Virgo Veldi domineeriv-dirigeeriv kehakeel veel eraldi.
Kaks õhtut puhkpillidega tekitasid mõtte, et meil on ju selles valdkonnas huvitavaid isiksusi ja tasemel interpreete ka üldisemalt, aga eriti eeskujulik on meie selle ala meistrite aktiviteet enese täiendamisel ja realiseerimisel, milles tasuks kõigil eeskuju näha.
