Tartu kõrgema kunstikooli duo on salonglikus hämaruses kokku miksinud vabakutselise tekstiili- ja moekunstniku Pungitsa skulpturaalsed figuurid fotograaf Proosa komplekteeritud slaidiprojektsioonide ja helimaastikega. Selle koostöö tulemusel sündinud kummalised tegelased pärinevad otsekui mõnest kadunud maailmast, kus dekadentlik maskiball ja muinasjutt “pühitsevad elu, ilu ja armastust” (“Mutato nomine” pressitekst). Pungitsa ülipeen näputöö on loonud oma tegelastele baroksed kostüümid, niplispitsi ja lainetavad seelikusabad, seda veidi õõvastavalt vanaemalikku romantikat kroonivad trükitud-täistopitud loomapead. Kahejalgsed mutandid on tardunud, et lasta üle enda lainetada erinevatel taustamaastikel, mida kiirgavad vanaaegsed käsitsi liigutatavad slaidimasinad. Hiiglaslik kogu ilmub antikvariaadihõngulisele klassipildile, päikeseloojangusse, elektriliinide vahele, valge tekstiilivorm saab endale temast läbipaistva slaidi värvid, värvudes kord luitunud tumepunaseks või täitudes lookleva varjumustriga.

Pungits ja Proosa on loonud tervikliku omaruumi, kus nähtavaks saanud kummastavad olendid, tabatuna tähistamast kevadet, ümbersündi ja igavest taastulemist. Aega ei ole olemas, midagi argipäevast või proosalist ka mitte. On ainult kohalolu tunne, ning neid kohti saab vahetada, vaadates erinevatesse suundadesse, erinevatesse Proosa paigutatud aegruumidesse. Meeleolud vahetuvad, nukker ja eskapistlik unelemine jääb. Võiks öelda, et samal ajal kui Tallinn põleb, on see siin pelgupaik nagu Alice küülikuurus või nagu möödunud aastal Marienbadis, aga sõnavara läheb käest ära ning muutub talumatult päevakajaliseks. Las jääda puhas poeesia ilma poliitikata. Trükitud-topitud luiged seeliku allääres hulbivad valges tekstiilivahus vaikselt kaasa ning tuulekell “Jänese” ettesirutatud peenes käes ei tundugi antud hetkel liiga magus…  

More, more, more!

Oma läbitöötatuse ja laitmatu teostusega annab Võru Linnagaleriisse paigaldatud totaalkeskkond silmad ette enamiku valges kuubis eksponeeritavatele installatsioonidele. Eriti hõrk on seejuures (manuaalse) perfektsionismi mekk, mis pakub meeldivat vaheldust kunstimaailmas levivale low-fi ja kasinale dokumentaalsuse esteetikale, mida tihti ekspluateeritakse üle, põhjendades seda teose kontseptuaalse või kriitilise sisuga. “Mutato nomine’s” on töötatud läbi nii vorm kui sisu ja remiksitud see tervikuks, mis siis istutatud galeriikeskkonda.

Kui kokku lasta kunstnikud, disainerid, muusikud jt, võiksid koostööpaketid toota värskeid ja nutikaid tulemeid, mille puhul kaotaks tähtsuse emaküsimus, et kuhu sahtlisse need asjad lõpuks liigitada. Selline (installatiivne) suund annaks kindlasti second-life’i näiteks “SuperNoova“ ja ERKI moe-show poodiumilt alla astunud ekstravagantsemale-skulpturaalsemale moekunstile. Oma jõust ei ole veel ilmselt teadlikuks saanud ka näiteks kunstnike liidu tarbekunsti alaliidud, kes võiksid EKLi aastanäitused rokkima panna. Nii et siit ka üleskutse: rohkem totaalset mõtlemist, huvitavaid koostöökooslusi ja julgust broneerida endale valge kuup!