Nukud ja vähemused. Tean, et ka paljudele Eestis nukuteatriga seotud inimestele pole võõras Little Angeli teater, üle 50aastase aukartust äratava ajaloo ja laialdase kuulsusega väike nukuteater. Suurest populaarsusest annab tunnistust ka see, et enamasti on nende etendused välja müüdud, ning usun, et kui ma poleks mujale jõudnudki, oleks Londonis käik olnud ikka asja eest. Teatrisaal näeb välja nagu ümberehitatud vana kabel: kõrge kumer lagi, seintel kinniehitatud kõrged aknad (kõik see annab väikesele saalile imehea akustika) ning publikule on istumiseks vanad kirikupingid.

„Pinocchio” (lavastaja ja nukumeister Peter O’Rourke) oli sisuliselt originaalloo lihtsustatud versioon, mille esitas neli nukunäitlejat puust ja tekstiilist nukkude ja maskidega. Lava oli lihtne ja näitlejatel kerge seda kiiresti muuta, leidlike-lihtsate kujunduslahenduste ümber mahtus ka palju kujutlusvõimet. Jutustamise laad oli paeluv ja südamlik, nii et saalis olnud eel- ja algkooliealiste laste tähelepanu ei vaibunud hetkekski ning ka täiskasvanud (keda polnud sugugi vähe, ka alaealiste saatjateta!) muhelesid pidevalt kaasa. Võrreldes paljude teatrilavastustega nii Londonis kui ka mujal ei kippunud just „Pinocchiot” vaadates mõte uitama, vaid sisenes täielikult loo maailma.

Santé teatri ja Little Angeli teatri ühistöö „Teispoolsusse” („Passing on”) on lavastus, mis põhineb kuus aastat väldanud uurimistööl ja sellest kogunenud statistikal ning käsitleb vanadussurma tänapäeva haiglates ja hooldekodudes, põimides haiglatöötajate ja surija lähedaste intervjuusid. See oli delikaatne ja empaatiline lavastus, kus neli näitlejat mängisid põetavaid lähedasi ja haigla töötajaid, surija osas oli aga elusuurune nukk, keda osalised vajadusel liigutasid. Pärast etendust vestlesid lavastaja, uurimuse juht ja arst-konsultant publikuga, rääkisid uurimuse ja lavastuse sünnist ning arutlesid keerulise teema üle üldiselt. Etendusel ja vestlusringis oli üllatavalt aktiivne ja asjalik publik, kes kiitis julgeid tegijaid tabuks kujuneva, ent olulise teema ülesvõtmise eest ja jäi nõusse uurimuse juhiga, kes tõdes vajadust viia uurimus tavapäraselt kitsa akadeemilise lugejaskonna asemel laiema ja mitmekülgsema teatripubliku ette. Intellektuaalse uurimuse ja emotsionaalse vormi kombinatsioon tekitas mõjuva diskussiooni.

Trupi Flabbergast külalisetendus „Borissi ja Sergei vodevillilik seiklus” („Boris and Sergey’s vaudevillian adventure”) oli minu Londonis veedetud kuu kõige naljakam etendus ja kahtlemata on see üks mu lemmikuist. Nukuteater täiskasvanutele, lugu kahest vennast, kes oma vodevillilaadse lavastusega linnast linna reisivad ning publikule trikkide, paroodia, muusika, tantsu ja pokkeri saatel taibukalt roppu ja improvisatsioonilist lugu jutustavad, saatjaks hulganisti viiteid filmidele, muusikale ja kohalikule elule, lisaks eneseirooniline kõrvalpilk nukunäitlejatele. Kaks nukku ja kuus näitlejat, lõpus lisandus veel kuus deus ex machina nukku, meisterlik koostöö näitlejate vahel ning üksmeelne hingamine (põhiliselt küll naermine) publikus. Selle etenduse lõpuks jäi mõtetes kõlama äratundmine, et ühise emotsiooni tekitamine võibki teatris olla see kõige olulisem. Muidugi on tähtis ka lugu ja aktuaalsetest teemadest rääkimine ning palju-palju muud, aga kui lava ja saal niimoodi üheks saavad ning vaatajad pärast etendust teatri ees natuke sihitult aega veedavad, sest õhk on millestki erilisest rikas, siis – ja ainult siis – on teatris maagia!

Teine teater, mis väärib eraldi esiletõstmist, on Ovalhouse, kahe väikese saali ja avara kohvikuga teater, mis tähistab tänavu oma 50. sünnipäeva. Ovalhouse’i tegijatele on eriti südamelähedased riskantsetel teemadel uued näidendid ja eksperimentaalsed vormimängud. Juubeli puhul on sellel hooajal erilise tähelepanu alla võetud seksuaalvähemuste positsioon ühiskonnas läbi aegade: selles teatris lavastati järjest viis uut näidendit, millest igaühes on käsitletud seda teemat eri kümnendil. Sattusin nägema esimest, kus vaadeldakse 1960. aastatel toimunud murrangut, kui parlament muutis seadust nii, et homoseksuaalsus lakkas olemast kriminaalkuritegu. „Seadus” („The Act”, lavastaja Thomas Hescott) oli monolavastus ühele mehele, kes esitas peaaegu tühjal laval (istumiseks vaid üksik vetsupott keset väikest mänguplatsi) vaheldumisi ja kiirete ümberkehastumistega seadusemuudatuse eelnõu parlamendis, stseenikesi ühe mehe seksuaalsest virgumisest ja seiklustest ning tuntud laulukesi irooniliste teemakohaste sõnadega. Tõepoolest tundlik, magnetiline, kameeleonlik näitleja (Matthew Baldwin), kes suutis võrdselt võimsalt kanda nii pikki juriidilises keeles monolooge kui ka laulda humoorikaid lorilaule; näitleja, kes mõjus huvitavalt ja usutavalt nii parlamendiliikme kui ka transvestiidina. Sotsiaalkriitiline, kohatundlik ja tasakaalustatud tekst, terav, tark ja empaatiline esitus.

Samal ajal mängiti Ovalhouse’is ka poliitilis-sotsiaalkriitilist lavastust „Mõrkjad huuled” („Sour lips”, lavastaja Carissa Hope Lynch), kus jutustatakse tõestisündinud lugu araablannast, kes peab oma seksuaalse sättumuse ja Süüria poliitilise olukorra kohta avameelselt blogi ning kes ära röövitakse. Ja kuidas seejärel tuleb välja, et naine ja kogu tema lugu oli ühe ameeriklasest mehe väljamõeldis. Katkendlik narratiiv, skemaatiline ja sümboolne vorm, sekka häälitsusi ja rütme ja selgeid liikumisjooniseid neljas küljes istuva publiku keskel. Kahe keskse tegelase ja kolme kõrvalosaga näitlejad, kes paralleelselt teineteise ja publikuga suhtlesid, mõjusid jõuliselt ja raskelt, ent intrigeerivalt ja puhtalt.

Klassika, mono ja muu veidrus. Nagu igas korralikus teatrilinnas, lavastatakse ka Londonis pidevalt vana head klassikat, kusjuures tihtipeale on üks ja sama näidend samaaegselt mitme teatri repertuaaris. Nii oli see tänavu talvel näiteks Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda ööga”, teiste seas oli seda lavastatud ka Guildhalli teatri- ja muusikakooli lõpetajatega, kes mängisid – nagu noored näitlejad ikka – suure entusiasmi, energia ja himuga, ent jäid nii mõnelegi tõsisele ja sentimentaalsele stseenile alla. Natuke jäi silma, et inglise näitlejaid treenitakse rääkimise ajal liikuma, lausa nii sihikindlalt, et harva tuleb ette hetki, kui kõneldes on ülejäänud keha rahulik ja liikumatu. Lavastus oli ajastuvaba, ilusal ja suurte mänguvõimalustega laval, ent kummaliselt kirevate ja näiliselt põhjendamata kostüümidega.

Jaanuaris-veebruaris mängiti üsna paljudes Londoni teatrites ka monolavastusi, mõnda neist õnnestus näha. Camden People’s Theatre’ (midagi rahvamaja taolist Põhja-Londonis) monokomöödiate festivalil „Teisel pool nalja” („Beyond the Joke”) esines näitleja-lavastaja Daniel Bye oma teatraalse loenguga „Igal asjal on hind” („Price of everything”), mis kujutaski endast humoorikat arutelu asjade ja nähtuste hinna kujunemisest ning nende tõelisest väärtusest, heateo võimalikkusest kapitalistlikus ja küünilises maailmas. Kõlas ka üleskutse väikesteks isetuteks tegudeks. Huvitav oli lühike etendus eriti selle poolest, et kui esimene pool oligi vürtsitatud numbrite, naljade ja publikule värske piima (!) jagamisega, siis teises pooles istus näitleja lihtsalt toolil ja rääkis lugu. Väliselt lihtsakoeline, näiliselt improvisatsiooniline lavastus mõjus lõpuks kui detailideni täpne ja tasakaalustatud teatriõhtu, mis ilma näpuga näitamata esindas oma moraalseid seisukohti.

Londoni kui kultuuri- ja eriti teatrikeskuse suurim võlu ongi lõputu mitmekesisus,
seda nii tegijate kui ka publiku tausta ja taseme osas, aga ka teemade ja meetodite poolest. Isegi kui võtta sihtmärgiks väiketeatrid (Off-West End, fringe, pubiteatrid, muud pisiettevõtmised) ja pilet hinnaga alla 15 naela, on valikuvõimalusi tohutult ning ainsaks probleemiks kujuneb info tabamine ja linnas orienteerumine. Ükskõik, kas tegu on eespool mainitud meeldejäävamate õhtutega või näiteks Soho teatris esinenud YouTube’i sensatsiooni Rubberbanditsiga (iirlased kilekotist maskide ja vemmalvärsilike laulukestega, žanrilt midagi komöödia, kontserdi ja stand-up’i vahepealset) või Pleasance’i teatri ambitsioonika originaalmuusikaliga „35 mm: muusikaline väljanäitus” („35MM: musical exhibition”) vaese teatri stiilis või Space’i teatri pisikeses kabelis naistrupiga lavastatud „Hamletiga” või Greenwichi teatri üle võlli situatsioonikomöödiaga „Minu pirakas Itaalia geipulm” („My big gay italian wedding”), Londonis on kogu aeg igasugusele maitsele ja igasuguse paksusega rahakotile midagi vaadata. Mis aga kõige vägevam: tegijaid ja publikut jagub tõesti igale poole. Inspireeriv!