Kõige suuremaid väljakutseid esitab nii viiulisolistile kui orkestrile kahtlemata Astor Piazzolla (1921–1992) „Neli aastaaega Buenos Aireses” (1965–1969). Teose neli osa plaanis helilooja algselt esitamiseks eraldi lugudena, kuid tänapäeval kantakse need ette tavaliselt tervikliku tsüklina. Helitöö plaadil kõlav sooloviiuli-orkestri versioon (algselt oli see mõeldud tangokvintetile) pärineb vene heliloojalt Leonid Desjatnikovilt (sünd 1955), kes on teinud selle Gidon Kremeri tellimusel. Nii et võib arvata, kui nõudlik on siin viiulipartii! See, et Kremer tahtis Piazzolla „Neli aastaaega” esitada ühel kontserdil koos Vivaldi „Aastaaegadega”, lisab teisegi huvitava nüansi Desjatnikovi seadesse: Piazzolla muusikasse on Desjatnikov põiminud ka mõned Vivaldi tsitaadid. Kõnealust plaati kuulates mõjuvad need küllaltki ootamatult, ent kõlaliselt siiski leidlikult ja värskelt.

Piazzolla „Neljast aastaajast” on Maano Männi ja Pärnu Linnaorkester kõige atraktiivsemalt esitanud osad „Suvi” ja „Sügis”. „Suves” avanes Männi kõlaline virtuoossus eriti väljendusrikkalt just kõrges registris, ent päris tormiliseks kujunes selle osa karakter alles lõpuepisoodis. Ja „Sügises” mõjus viiuli virtuoosne soolokadents oma laskuvate glissando-tremolotega kohati isegi päris deemonlikult. Soleeriva viiuli tundeline väljenduslaad mõjus aga eriti „Kevade” tangolikult melanhoolses keskmises episoodis. Tsüklit lõpetav „Talv” jäi esituslikult ereduselt kohati ehk eelnenud osade varju. Võib-olla oli asi mitmete tempomuutuste pisut juhuslikuna tunduvas sidususes – esituslik arengukaar kippus siin natuke nagu laiali „hargnema”.

Ka Evald Vainu neljast plaadil kõlavast loost on kaks seotud aastaaegadega (siit ilmselt ka CD pealkiri „Kuus aastaaega+”). Pala „Sügisesel rannal” üldine koloriit ja orkestratsiooni värvigamma mõjuvad siin kohati impressionistlikult, mõned harmooniajärgevused aga gershwinlikult. Kõrvu jäi helisema ka flöödisolisti Leonora Palu kaunikõlaline meloodiakujundus. Ent alates löökpillidega keskmisest osast hakkas see lugu juba kaasakiskuvalt svingima, veenvalt ja läbitunnetatult oli ette valmistatud ka lüürilise lõpuepisoodi esitus.

Põhivoolu jazzi võtmes kirjutatud keelpillide ballaadi „Suvised niidud” ilmestasid artistlikult soleeriva viiuli ja orkestri meloodilised dialoogid. Ja natuke „vürtsi” samuti – Evald Vainu „Kapriis” kujunes kiires tempos jazzilikuks karakterpalaks, kus Maano Männi tokaatalik intervallides musitseerimine soleerival viiulil kõlas eriti artistlikult.

Lõpetan plaadisoovitusega: „Kuus aastaaega+” igasse plaadiriiulisse! Sest kuus aastaaega on igal juhul parem kui sageli meie Eesti üks ja ainus aastaaeg („kehv suusailm”).