Autori raamatuga püstitatud peaeesmärk oli päästa need, vaid peamiselt mälestustele tuginevad pitkapoiste kokkupõrked Punaarmeega unustuse hõlma vajumisest, sest minu veendumuste kohaselt on tähtis ajalugu vaadelda siiski ka „konna” vaatevinklist. Hoolimata sellest, kui pisike ja tähtsusetu see „kurgede” arvates praegu või ka tulevikus ka ei tundu. Olaf Mertelsmann leiab, et autor pidanuks põhjalikumalt valgustama, millised raskused kaasnevad mälestuste kasutamisega. Seda on raamatu sissejuhatuses (lk 11-12.) siiski tehtud. Selgitatud on ka lausa väljamõeldisi sisaldavate mälestuslõikude väljajätmist.
Miks on aga mitmeid mälestusi nii pikalt refereeritud? Põhjuseks on asjaolu, et muu allikmaterjal suuresti puudub ning mälestustes leidub mitmeid huvitavaid ning tuleviku jaoks fikseerimist väärt detaile. Üldises ajaloosündmuste kontekstis pole neil ju suuremat tähtsust, küll aga on need olulised konkreetsetes sündmustes osalenud isikutele ja konkreetse paiga elanikele siin Eestis. Veel heidab Olaf Mertelsmann autorile ette, et mälestusi lehekülgede kaupa tsiteerides jõuab autor vaid üksikjuhtudel tõelise analüüsini. Seda ongi mälestustes esinevate vasturääkivuste tõttu (ei maksa unustada, et need on kirja pandud või linti räägitud ju ka alles 45–50 aastat pärast toimunut ning seal esineb ilmselgeid eksimusi) mitmel puhul keeruline teha. Raamatu lõpuosas on seda järelduste peatükis siiski üritatud.
Loomulikult olid Pitka ja pitkapoiste katsed Punaarmee edasiliikumine peatada juba eos nurjumisele määratud. Raamatus leheküljel 191 avaldatud arvamusega, et kui Saksa väejuhatus poleks Eestist vägede väljatõmbamist septembris alustanud, oleks rinnet veel kaua suudetud hoida, pole autor väljendanud mitte niivõrd enda, kuivõrd Johan Pitka tookordseid lootusi. Selle, et reaalselt polnud selleks mingit võimalust, olen raamatu järgmisel leheküljel selgelt välja öelnud.
Tähtsust pitkapoiste vastupanukatsetel siiski on, vähemalt Eesti rahva seisukohalt! Osalenuid ei saa nimelt, ehkki enamik neist sõdis Saksa vormis, enam kuidagi ei hitlerlasteks tembeldada ega natsideks sõimata, sest nad olid Saksa sõjaväest deserteerunud. Nende soov ja katse võidelda lähtus vaid omaenese hävitatud riigi – Eesti riigi taastamise mõttest. Nii võib vastupanukolde loomist Keilas pidada kas või sümboolseks Eesti riigi taastamise katseks. Paar päeva võib Keilat, kus staabihoonel lehvisid veel järgmisel päeval pärast lahingut sini-must-valged lipud, pidada lausa taasiseseisvunud Eesti pealinnaks. Selles ongi kogu toimunu peamine mõte ja tähtsus Eesti rahva seisukohalt. Eestlaste toimetamistes siin nähti tol ajal selget ohtu ka Moskvas. Seepärast püüti nii Tiefi valitsuse liikmed kui ka Pitka lähimad abilised Eesti taasokupeerimisel võimalikult kiiresti kinni püüda, Hitleri kannupoisteks tembeldada ja vangilaagritesse saata. Kõige vähem vajas stalinlik režiim mingit muusse maailma jõuda võivat informatsiooni Eesti iseseisvuse eest võitlejatest. Sellel režiimil oli ju vaja maailmale ja ka venelastele näidata, et Eesti liitmine Nõukogude Liiduga oli siinse rahva enda palav ja üksmeelne soov. Kokkuvõtteks veel kord tunnustus Olaf Mertelsmannile kirjutatu eest. Muide, arvustuse päisesse on libisenud oluline viga, nagu oleks raamatu „Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus” puhul tegu Eesti Ajalooarhiivi trükisega. Tegu on siiski hoopis Eesti Ajaloomuuseumi välja antud raamatuga. Erinevalt suurte kirjastuste toodangust ei reklaamita muuseumi väljaandeid (väidetavalt reklaami kalliduse tõttu) trükiväljaannete veergudel. Ometi on muuseumi kirjastatuna ilmunud veel mitmeid allikapublikatsioone, monograafiaid ja artiklite kogumikke, mis võiksid ajaloohuviliste tähelepanu köita. Ehk aitab see arvustus ja ka autori vastus kas või mingilgi määral kõnealust lünka täita ja Eesti Ajaloomuuseumi trükistele tähelepanu juhtida.