Termini päritolu seostatakse nii oma koduse white trash’i eeskujuga, aga ka seljakotirändurite odava reisimisviisiga euroclass vs. eurotrash. Sellesse seltskonda kuuluvad veel igat sorti Euroopa (sh Ida-Euroopa) õnneotsijad, vahetusüliõpilased, kiirtoidurestoranide odavtööjõud jne. Teise suure rühma moodustavad siis n-ö peened eurooplased. „See uus inimese all-liik pühendab kogu oma elu sellele, et kõlada ja välja näha „hip”.” Korduvalt rõhutatakse „stiili” elementi, rõhutatakse sõltuvust moest ja brändiideoloogiast, anorektilisusele lähenevat kõhnust, blondeeritud juukseid ja plastilise kirurgia töövõite rinnaimplantaatide osas. Metroseksuaalset trendi järgivad naised ja mehed joovad lakkamatult kohvi ja suitsetavad, sisenevad restorani koertega ning on pidevalt teel lähimasse tantsuklubisse (eelistatavalt house– stiil). Meeste puhul stereotüpiseeritakse riietuse kõrval (nt V-kaelusega T-särgid) päevitunud jumet ja õliseid juukseid, kusjuures automarkidest on eelistatud eelkõige Alfa Romeo, Peugeot, Volkswagen jt Euroopa märgid. Iseloomu osas tuuakse esile arrogantsus, etnotsentrism, rassistlik hoiak, ülikriitilisus ja homofoobsus.3
Nendest kirjeldustest õhkuv sarkastilisus ja iroonia illustreerivad selgelt muutunud Euroopa-kuvandit, mille keskmes on erinevuse negatiivne kehtestamine. Selline üldistus lähtub ilmselt ka eurooplaste endi poolt loodud ameeriklase stereotüübist (paksud kultuuritud ameeriklased vs. kõhnad stiilsed eurooplased). Sellega antakse siis vastulöök. Neis poliitiliselt tihti ebakorrektsetes selgitustes tuleb aga esile ka omamoodi ülbe eneseküllasus, mille kasvupinnaseks on nt mõtteviis, et USA on maailma valitsev jõud või et tõeline tänapäevane demokraatia on võimalik ainult ja üksnes Ameerikas. Muidugi – tegemist on siiski n-ö tänavavaatega, aga antropoloogilises plaanis võib see ometi osutuda laiemalt tähenduslikuks. Analüütilisema ja eepilisema pildi transatlantilise suhte muutunud olemusest esitab nt Douglas Coupland romaanis „Shampoo Planet” (1993), kus mõtestatakse ühe Ameerika noormehe Euroopa rännakut ja selle mõju tema edasisele elule. Kuid ka sealt leiame eelkirjeldatud arrogantset hoiakut, kui poisi ülemere reisist kuulda saanud sõber imestunult küsib: „Euroopa? Ma ei saa aru. Meil on EPCOTi teemapargis täiesti korralik Euroopa ju olemas. Kas see ei kõlba sulle või?”.
2. Eurorämps on ka väikese eelarvega tehtud Mandri-Euroopa B-film. Sõnas sisalduv hinnangulisus pole aga sugugi ühemõtteline. 1960.-1970. aastatel Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Skandinaavias toodetud exploitation-filmid on žanriliselt ja temaatiliselt väga kirev kihistus moodsa madalkultuuri ajaloos. Toonane eurohorror näiteks hõlmas selliseid uusi alajaotusi nagu natsifilm, kannibalifilm, satanismiideedega flirtiv nunsploitation jne. Peaaegu kõiki neid alažanre ühendab seksuaalsete instinktide eksponeerimine, mis mõnedel juhtudel on võtnud väga äärmuslikke vorme. Ameeriklaste rämpsfilmidega võrreldes oldi nt Itaalia päritolu filmides naiste ärakasutamises märkimisväärselt jõhkram ja „leidlikum”, s.t esitati see üsna ühemõtteliselt räige vägivalla raames. Kultuurikogemuse põhjas peidus macho’lik võimuhullus ja kontrolli all hoidmise vajadus rahuldati vererohketes vägistamis- ja piinamisepisoodides – tõenäoliselt vilksatab neis filmides kodanliku elutunnetuse tume tagatuba. Tuleb põhimõtteliselt nõustuda Andres Maimikuga, et sellised filmid on „orgaaniline mulisemine rohujuure tasandil, omamoodi aus oma intensioonis, elatades end publiku madalaist tungidest ja afektidest”.4
Aga nii paradoksaalne kui see ka pole, räägitakse filmiajaloos alati kõrgetasemelise euroopa autorifilmi varju jäänud veidrast rämpsloomingust praegu kui unikaalsest eksperimendist, mis ei tunne aukartust väljakujunenud žanrinormide ega professionaalse tehnilise teostuse ees. Ameerika samalaadsest toodangust eristab neid filme veel kindlasti tugevam või isikupärasem autorikujund. Näiteks prantsuse lavastaja Jean Rollini filmide isemoodi visuaalne atmosfäär on saanud kuju koomiksite, sürrealistliku kunsti ja tema lapsepõlvemälestuste mõjul. Ja parimatel hetkedel on tulemuseks üsna ebatraditsiooniline kollaaži vormis horror-film, kus visuaalselt huvitavaid kaadreid toetab tavapsüühika piiride nihutamine „hulluse” poole. Eurorämpsu kroonimata kuninga Jess Franco ülimahukas loomingus võiks nilbuste ja naiivsuse kõrval tähelepanu pöörata jazzilikule rütmile ja loogikale narratiivis, religioossete kujundite dekonstruktsioonile jne. Eelkõige usuteemade ja seksuaalsuse piiride ümbermõtestamine märgib toonastes oludes – eriti Franco(!)-aegses Hispaanias – ka vastuhakku tsensuuripoliitikale. Lihvitud ja skemaatilise Hollywoodi meelelahutuse taustal pakub seesugune „loov hullus” kindlasti isiklikuma, eksperimentaalsema ja veidrama filmikogemuse, „milles kultuuriantropoloogiline ja mentaalajalooline vaatepunkt seguneb rõõmsa infantiilse nautlemisega”.5
1 Vt nt Bent Sørensen, Images of Europe. Readings in the Literary Topography of Generational Writings. – Cultural Text Studies 2. Transatlantic. Aalborg University Press, 2005.
2 Bret Easton Ellis, Ameerika psühhopaat. Varrak, 2002, lk 101. Vt ka lk 54.
3 http://www.urbandictionary.com/define.php?term=Eurotrash.
4 Andres Maimik, Sitta ja šokolaadi! – Postimees, Kultuur 1999, nr 13.
5 Samas.