Kriitiline realism koputab vaataja südamele

Samamoodi nagu näiteks vendade Dardenne’ide „Poiss jalgrattaga” või Sally Potteri „Ginger ja Rosa” demonstreerib „Murtud” seda, kuidas lapsed jäävad valusalt täiskasvanute suhete virvarri hammasrataste vahele, kuna üle oma nina last märgata võib osutuda tohutult raskeks. Kõik justkui annavad oma parima, aga välja tuleb nagu alati. Mineviku taaga tõttu oma tütarde puuduste suhtes pime härra Oswald süüdistab nende hädades teisi ja lahendab olukorra vägivalla abil, mis mõjutab üksjagu nii tema naabrite kui ka ta oma tütarde arusaamu ja elu.

Keskne realistlik ja ühiskonnakriitiline joon koputab kahtlemata vaatajate sotsiaalsele südametunnistusele, sest kooli ning kodutänava vaimne ja füüsiline vägivald on universaalne ja ebameeldiv teema, millega saavad paljud samastuda ja sellest johtuvalt ka üldistusi teha.

Vaatamata süngele temaatikale ja realistlikele nootidele, on selles katkiste inimeste loos ometi ka suur annus helgust, selgust ja valgust. Eespool mainitud tupiktänava suhterägastikke ja probleeme püüab mõista ja tõlgendada filmi peategelane, 11aastane diabeetik Skunk (omapäraselt võrratu Eloise Laurence). Tüdruk on täpselt selles eas, et ta on justkui täiskasvanu, aga pole ka. Väga veel ei turtsu ega torise nagu tavaline teismeline, vaid pigem ronib isale kaissu, mängib onnis ja möllab oma vennaga, kuid tajub, näeb ja märkab ümbritsevat, kuigi ei oska kõike veel mõista ja konteksti paigutada. Noore inimese rikkumatult aus ja siiralt lapselik suhtumine probleemidesse enda ümber pakub täiskasvanud vaatajale distantsi, mille tõttu kerkivad eredalt esile omaaegsete lapsepõlveprobleemide absurdsus, aga ka tõsisemad ühiskonna allhoovused. Näiteks hirmutav, kuid komöödiasugemetega koolistseen, kus teistest peajagu lühem, alles hiljuti kahekohalise vanusenumbrini jõudnud inglinäo ja iroonilise nimega Sunshine Skunki garderoobis ähvardab, annab hästi edasi noortevaheliste suhete dünaamika absurdsust, kuid toob seejuures esile suure lahendamata probleemi ühiskonnas, kuna selliseid kokkupõrkeid pole võimalik vältida.

Äratundmist leiab ka väljaspool kooli. Koduseinte vahel rõhutavad lapsemeelselt unistavat, kuid tähelepanelikku meelelaadi ka visuaalne detailirikkus ja -valik. Helmeskardinad, diskolambid, lapselikud seinamaalingud, värviliste pliiatsite hordid ja joonistusvihikud loovad väga loomuliku ja tõepärase keskkonna, mis automaatselt seostub lapsepõlve võlude ja valudega. Stseen, kus Skunk endale uut telefoni soovib ning seda isale päevade kaupa, ilma pausideta ja kõva häälega korrutades selgeks püüab teha, tuletab ehedalt meelde, mida tähendas olla laps soovidega, mida keegi teine ei mõista. Vaatamata sellele, et „Murtud” on režissöör Rufus Norrise esimene ilm, näib tal olevat imepärane oskus tabada ja tuua ekraanile see, kuidas varases puberteedieas elu kogetakse. Lapselik äng, vahetus ja siirus, millega elu negatiivsetele keerdkäikudele vastu minnakse, annab linateosele kerguse ja teatud unenäolisuse, mis kannab filmi sotsrealismi ülerahvastatud keskmest palju huvitavamasse perifeeriasse.

Mure, veri ja surm

Ometi pole debütandist režissöör kahjuks piirdunud realistliku äärelinnaelu kujutamise ning selle lapselikult unenäolise tõlgenduse võrdlemise ja vastandamisega. Olgugi et filmi algusest peale võib näha kurjakuulutavaid märke, et täiskasvanute egoism ja valedest kasvanud vihkamine võivad ühel hetkel kõigile kolmele perele halvasti lõppeda, võtab „Murtud” lõpuks suisa melodraama mõõtmed. Muret, verd ja surma kallatakse kannuga ning nii kipub uppuma kõik huvitav, mis sai varem üles ehitatud. Ühiskondlikud probleemid, mida kogu filmi jooksul meisterlikult lahati, jäävad õhku rippuma, sest surm tuleb ja lõpetab kõik mured ja hädad justkui deus ex machina.

Kas tõesti – pole inimest, pole ka probleemi? Kui filmis võetakse vaatluse alla probleemid, mida saab hõlpsasti üldistada ühiskonna tendentsideks, siis probleem ju mitte ei kao, vaid kasvab koos inimohvrite arvuga. Seetõttu jääbki muidu huvitav ja perspektiivikas film, mis mängib huvitavalt laste ja täiskasvanute elu ja arusaamade kontrastidega, justkui õhku rippuma. Muidugi võib alati öelda, et vaataja peab ise tegema oma järeldused ning küllap ei tahetud kedagi käekõrval filmi sõnumi mõistmiseni talutada, kuid kui arutu verevalamiseni viib pärast huvitavate ühiskonnakriitiliste teemade omapärast käsitlust lõpuks eelkõige pime juhus, siis ei jäägi muud kui tõdeda, et jama lugu küll, aga mis siis ikka.

Rufus Norrise filmi „Murtud” tupiktänava lood on nii ilusad kui ka valusad. Peategelase Skunki värskelt helge ja siiralt lapselik vaatevinkel heidab kainestava pilgu sotsiaalsetele probleemidele, sest ilma täiskasvanute maailmale omaste keerutamiste, sahkerdamiste ja ilustamisteta sirab reaalsus selgemini kui varem. Tunnetuslikult kaunis ja tõepärane lapsepõlve kujutamine on kahtlemata filmi „Murtud” suurim õnnestumine, kuid sellelt platvormilt pole osatud kuhugi edasi liikuda. Probleemid ja juhus viivad küll verdtarretava kliimaksini, kuid sellele järgneb filmi üldise realistlikult lapseliku tonaalsusega vastanduv lihtsakoeline n-ö teispoolsuse stseen kirikus, kus tuleb otsustada, kas minna või jääda.

Muidugi on suuresti lahendamatutele probleemidele ka mängufilmides, kus justkui laveerimisruumi oleks rohkem kui päriselus, võimatu lahendust leida, kuid taevastesse kõrgustesse tõusmine tundub liialt järsu, lihtsustatud ja mustvalge lõppakordina. „Murtud” tegelastes oli õrnust ja karmust, mõistmist ja egoistlikkust ning elu palju rohkem peidus, kui nendes juhuse liigutatud marionettides, kes otse enne lõputiitreid surma paistel elu jaatavad.