Mall Jõgi

KÕNELESID

Mall Jõgi on eesti kirjanduselu üks intelligentsemaid ja avatumaid hingi, seda kinnitab siinse raamatu formaat – intervjuud. Tema endaga võiks tegelikult pika ja põhjaliku intervjuu teha. Jõgi oskab hoida madalat profiili, tegutseda kogu eesti kirjandus- ja keeleelu, mitte aga eelkõige enda elujärje edendamiseks. Trükis koondab intervjuusid, millest suurem osa ilmunud Sirbis juba siis, kui seda saatis Vasar – või hoopis ajast, mil ajaleht kandis Reede nime. Intervjueeritavate nimekiri on esinduslik: Lennart Meri, Jaan Kross, Boris Kabur, Ellen Niit, Debora Vaarandi, Toomas Hendrik Ilves, Rein Taagepera etc.  Kusjuures – mõnedki vestlused ilmuvad esmakordselt, näiteks jutuajamised Paul Kuusbergi ja Debora Vaarandiga. Kultuurilooline pärlike(e). Toimetanud Marika Mikli, kujundanud Irina Tammis, kaanefoto Mihkel Kaevats. Tänapäev, 2007. 390 lk

 

 

Toomas Paul

PASTIŠŠ JA POPURRII

Viimase nelja-viie aasta sees ilmunud artiklid, ettekanded ja esseed, mis annavad aimu Pauli haardest. On ju tegu erandliku teoloogiga, kes avaldab oma taustast lähtuvat, kuid tasakaalukat ning kaasaja mõtlemise sõnavara tundvat arvamust kõikvõimalike ühiskondlike protsesside või ilmingute osas, esinedes ka juhtimiskonverentsidel ja Äripäeva seminaridel. Lood on ilmunud kõikvõimalikes kirjalikes kanalites, Loomingust Eesti Päevaleheni. Toomas Paul nimetab siinseid tekste ise sõnamänguliselt “(maa)ilmavaatlusteks”. Toimetanud Tiit Kändler, kujundanud Sirje Tooma, kaanefoto Toomas Tuul. Oomen, 2007. 168 lk.

 

 

 

Mehis Heinsaar

RÄNDAJA ÕNN

Heinsaar on romaanikunsti juurest jalutanud tagasi vormini, mis talle au ja kuulsust toonud – novellini. “Rändaja õnn” on novellikogu. Mõned siinse kogu novellid on väga lühikesed, meenutades härra Pauli lugusid. Kuid on ka pikemaid ning mõned on sellised, mis varem ilmunud ning mida väga vähesed eesti kirjanduse sõbrad lugenud pole. Näiteks “Ilus Armin”; seesama Ilus Armin, kel oli tõmmu nahk ja kõuesinised silmad. Kas vana hea Heinsaar on tagasi? Toimetanud Aidi Vallik, kujundanud Piia Ruber. Verb, 2007. 136 lk.

 

 

Vikerkaar 2007, nr. 4-5Kaksiknumbri peateemaks on küsimus, kas inimesel on loomus või on ta konstrueeritud. Kas inimesel on omaenda autentne olemus või antakse kõik ümbritseva poolt ette? Või kuidas ülepea inimest uurida/uuritakse? Nagu ikka, tegeldakse selle küsimusega eelkõige Vikerkaare esseistlikus osas, kus kirjutajate nimekiri nimekas ja kihiline nagu ikka. Sedakorda siis näiteks Clifford Geertz, Maurice Bloch, Paul Rabinow, Art Leete, Kaido Kama ja Tiit Pruuli, Triin Kallas, Toomas Gross. Terviklikkust lisab seekord Eve Kase suurepärane fotosari Kärberi 37 elavatest inimestest. Ning eks ilukirjanduslik osagi paku äratundmist, et inimkonna loomaaed on päris kirju – näiteks Mart Kivastiku loos “The Rolling Stones” torkab Miku-nimeline tegelane lumememmele porgandi mitte ninaks, vaid türaks. Ah jaa, ning maiuspala kõikidele edetabeli-friikidele: numbri ahtriosast leitagu Vikergallup, tulemused tasased nagu ikka viimastel aastatel. Peatoimetaja Märt Väljataga.

 

 

Akadeemia 2007, nr. 5

Üks eesti autor kirjutab nii aprilli-mai Vikerkaares kui ka mai Akadeemias. See on Triin Kallas, kes Akadeemias võtab tänuväärselt kõnelda Hegeli filosoofiast. Hegel on üks olulisemaid õhtumaiseid mõtlejaid, kuid tema pärandit pole eesti keelde sugugi märkimisväärselt vahendatud – kuid ega see olukord ole palju parem näiteks Immanuel Kantigi puhul. Muidugi kujutab ka Kallase tekst vahendamist, mitte Hegeli teksti ennast, aga parem tühi koor käes kui kooreta muna katusel. Rõõmustavat leiab värskest Akadeemiast muudki, kas või vanameister Heino Pedusaare tõlgitud Carl von Linné Lapimaa reisikiri või Ilona Laamani mälestused oma emast Tatjanast. Peatoimetaja Toomas Kiho.