Vastureformatsiooni ajastul pühendus Põhja-Itaalias tegutsenud kardinal Carlo Borromeo jõudsalt „Milano nooruse“ lunastamisele, kehtestades selge eraldusjoone kunsti kui vaimse kasvatuse tõhusaima vahendi ja teatri kui profaansuse ja edevuse ilmingu vahele. Oma kaastöötajatele saadetud kirjas, mida ma tsiteerin mälu järgi, väljendab ta end ligikaudu järgmiselt: „Meie, kelle mureks on maltsa väljajuurimine, oleme teinud suuri jõupingutusi, et saata tuleriidale häbiväärseid kõnesid sisaldavad tekstid, et kustutada need inimeste mälust, võttes ühtlasi vastutusele nood, kes sellist kirjasõna trükis levitavad. Aga nähtavasti sellal, kui me magasime, töötas saatan senitundmatu kavalusega. Kui palju enam tungib hinge see, mida näevad silmad, võrreldes sellega, mida võib lugeda raamatust! Kui palju enam laastab noorukite ja neidude meeli sobiva žesti saatel valjul häälel väljaöeldud sõna, võrreldes surnud trükisõnaga raamatus! Seega tuleb teatraalid kiiremas korras kõrvaldada meie linnadest, nagu on tavaks teha ebasoovitavate hingedega.“

Niisiis peitub ainuke lahendus kriisile lootuses, et meid ja eriti noori, kes soovivad õppida teatrikunsti, jõuliselt pagendataks, mille tulemusel tekiks uus  komödiantide diasporaa – teatritegijad, kes uudse teatrilaadi nimel ammutavad sellest pagendusest enneolematut kasu.
 
DARIO FO
Milanos 29. jaanuaril 2013. aastal

Tõlkinud Johanna Lamp

Dario Fo (sündinud 24. III 1926) on itaalia kirjanik, lavastaja, lavakujundaja, näitleja ja helilooja. 1997. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.