Kontserdivooru kavavalikuga skooris ehk enim Heigo Rosin, kes marimba, kongide, taldrikute, kõlaplaatide jne vahel nõtket koreograafiat sooritades esitas põneva tahu eestimaisest nüüdisrepertuaarist: Toivo Tulevi „Legatissimo” ja Erkki-Sven Tüüri „Motus I”. Asiselt ja isegi sissepoole pööratuna mõjunud Marten Altrov demonstreeris Schumanni fantaasiapalades ilusat kantileeni ning André Messageri „Konkursisoolos” ka briljantset tehnikat. Ka võistluse „šarmöör”, muretu ja särav Johan Randvere panustas kontrastidele, esitades Ligeti etüüdi „Fem” ja Liszti Ballaadi nr 2 h-moll. Alati sulnilt naeratavalt Ksenia Kutšukovalt kuulsime neljas keeles laule Wagnerilt, Verdilt ning operetiheliloojalt Victor Herbertilt. Kõlavärvide ja -varjundite poolest jäi enim kõrvu Wagneri „Meine Ruh ist hin”.

Kontserdi teise poole avanud Marcel Johannes Kits oma tõlgendustega Schuberti sonaadi „Arpeggione” I osast ning David Popperi „Ungari rapsoodiast” D-duur pani aga imestama – kas tšellist on tõesti alles 17aastane?! Imeline interpretatsiooniline küpsus teenis publikult ka väärilised (loe: tormilised) ovatsioonid. Kontrastide meister, habras ja võluv Auli Lonks kergitas klaveri taha istudes pedaalikinganinalt elegantselt õhtukleidisaba ning alustas … Prokofjevi groteskselt mõjuva Klaverisonaadi nr 7 b-moll I osaga, jätkuks Tubina samuti mitte just helgete killast „Ballaad Mart Saare teemale”. Vladimir Peskini Trompetikontserdi avaosaga ning salapärase helilooja Jean Pennequini teosega „Morceau de concert” pani Mihkel Kallip pikale õhtule väärika punkti.

Telekonkursi lõpetab 17. aprillil galakontsert Estonia kontserdisaalis, kus ERSO (dirigent Risto Joost) ette pääseb soleerima kolm finalisti. Seniks – okkad näppu ja pöidlad pihku!