Said on uurinud peaasjalikult orientalismi kujunemise põhjusi, tõdedes, et paljud kujundid on orientalismi repertuaaris jäänud aegade jooksul samaks. Keskne süü orientalismi konstrueerimises langeb koloniaalimperialismile, mille oluline komponent on peale sõjalise ka niinimetatud ideoloogiline vallutamine. Püüdes kolonisaatoritena aru saada kohalikest oludest ja inimestest, paigutasid imperialistid põliselanikega paremaks lävimiseks nad abstraktsete kategooriate alla. Stereotüpiseerimine iseenesest on kestnud juba aegade algusest, mil on tulnud läbi käia endast erinevate inimestega. Orientalismiga kaasneb aga selle esitamine objektiivse teadmisena. Niisuguse lähenemise alguspunkti näeb Said suuresti Napoleoni vallutustes Egiptuses.

Orientalismi kasvule meedias andis suure tõuke Iraani islamirevolutsioon: märatsevad maskidega mehed järgnemas tardunud näoga ajatolla Khomeinile said sestpeale üha enam muslimi võrdkujuks. Islamis nähti midagi kummalist ning selgelt ohtlikku. Stereotüübi süvenemisele aitasid loomulikult kaasa 11. septembri terrorirünnakud USAs ühes mitmete pantvangidraamadega läbi kümnendite. Orientalismi süvenemisega vähenes islami- ja araabiamaailma humaanse külje kujutamine peaaegu täielikult. Saidile võib nii mõndagi ette heita, eriti selles osas, mis puudutab Lääne haritlaste rolli orientalismi konstrueerimises. Tema märkused kaasaja kohta on siiski tähelepanuväärsed ning olnud väga suure mõjuga. Ilmaasjata ei süüdistata Saidi terve põlvkonna noorte oriendiuurijate „eksiteele” juhatamises, mis omakorda olevat tema kriitikute arvates viinud islamist lähtuvate ohtude alahindamiseni.

Islami monoliitsus ja ajatus

Nagu selgub selle loo motona välja toodud lõikudest, juhivad muslimite tegevust üleajaloolised tegurid ning mitte erinevad huvid ega sündmused. Ei tehta vahet radikaalsemate või liberaalsemate inimeste vahel – tegu on homogeense grupiga, mis vääramatult liigub ühe eesmärgi suunas. Sama mõtet jätkab Jastrow veel araabia kevadele viidates: „need inimesed, kes alustasid rahutusi, ei ole väga head muslimid. Nende elustiil ei pruugi olla kuigi religioosne, aga sellegipoolest on nad veendunud, et islam on maailmas absoluutselt ülim. Isegi kui nad ei käi mošees ja tarbivad alkoholi – ikka ütlevad nad, et islam on parim. Keegi ei räägi islami tagaplaanile lükkamisest”.

Levinud on arusaam, et ainult religioon ja ei miski muu defineerib araablase kui islamimaailma kodaniku tegevuse. „Koraani järgi on alkohol keelatud, mistõttu araablased seda üldse ei joo. Seega tuleb hoiduda küsimustest nagu „Kas tellin teile ka klaasi konjakit?”, sest sellega võite rikkuda kõik edaspidised suhted,” arvab Mari Sarv (Äripäev 22. II 2002). Orientalismi kujutluse kohane tardunud maailm ei pea võimalikuks, et Ramallah’ kõrtsis Palestiina esimest rahvusvahelist ekspordiartiklit Taybehi õlut mekkivad kohalikud oleksid meelsasti nõus järgmise ringiga just sinu poolt.

Selgub tõsiasi, et isegi kui inimesed teadlikult ei pea end muslimiks ega ka käitu vastavalt, siis ikkagi tegutsetakse juba mainitud suurema ettemääratud „islamisisese” eesmärgi täitmise nimel. Inimeste reaalsed teod – religiooni järgimine või mitte järgimine – on vaid soodustavad või pärssivad kõrvalnähud suurema islamiprojekti iseeneslikul täitumisel nende inimeste vääramatul osavõtul. Jutt käib monoliitsest inimgrupist. Seejuures ei näi olevat mingit tähtsust, kas tegu on Alžeeria, Rootsi või Eesti muslimiga, ning erinevad sotsiaalmajanduslikud või kultuurilised tegurid kaotavad selles arutelus kiiresti oma rolli. Just see müstiline salapäraseks jääv ettemääratus tõuseb orientalismi puhul ikka ja jälle esile. Inimeste endi sõnadele ei saa sellise eelduse tõttu mingit kaalu omistada: „Ent ajakirjandusse paisatud sõnadest [islamikogukonna rahumeelsusest], tulgu need Muhhamedžini või Seifulleni suust, ei maksa järeldada, et kogu tõde ongi nähtaval. Tegelikult on islamikogukonda mittekuulujail võimatu teada saada, mis elu fassaadi taga käib,” kirjutab Priit Pullerits (PM 6. II 2010). Üleajaloolise vandenõu olemasolu ei ole vaja tõestada, see tuleb lihtsalt esile tuua.

Islamimaailma iseloomustab tema monoliitsusest tõugatuna ka ajaline paigalseis. Sinnamaani välja, et räägitakse ajahüpetest VII ja XXI sajandi mõttemaailma vahel. Lähtepunktiks on arusaam, et kuna islami teke jääb meie ajaarvamise järgi VII sajandisse, siis on nad tänaseks päevaks jõudnud maailmamõistmisega keskaega. Jääb mulje, justkui oleks tegu hermeetiliselt suletud ühiskonnaga, millel puudub igasugune läbikäimine teistega või vähemalt ei ole võimalik neid väljastpoolt mõjutada. Tardunud olek kätkeb eneses religiooni, mis ei tunnista arengut ja progressi ning surub alla intellektuaalse elu (Jastrow). Ei tehta väljagi tõsiasjast, et just tänu moslemitele jõudis kreeka filosoofia eurooplasteni, et nad olid teerajajad nii loogikas kui ka astronoomias, panid aluse meditsiinile kui teadusele ning leiutasid algebra sellisena, nagu me seda täna tunneme. Eestis ei maksaks unustada, et just al-Idrisi võis olla see geograaf, kes XII sajandil mainis esmakordselt Tallinna. Kuigi „islamimaailma kogupanus tänapäeva innovaatilisse teadusesse on väiksem Lõuna-Korea omast”, nagu kirjutab Üllar Peterson (PM 11. IV 2009), siis kas on võimalik, et pärssivad tegurid tulevad ka mujalt kui religioonist. Autoritaarsed vabadusi piiravad korrumpeerunud valitsused ühes ressursside mitte sihtotstarbelise kasutamisega ja oma isiklike võimuihadega justkui võiksid ka teatavat osa mängida.

Orientalismi abil lihtsustatud maailmamõistmine saab hakkama väheste tõenditega. „Tõeluse mõistmiseks aitab sellestki, kui heita pilk vennaskonna ametlikule logole, kus kujutatud rohelises ringis koraan, mis on asetatud kahe ristatud mõõga vahele”; Peeter Espaku (PM 10. II 2011) sõnul on Egiptuse Moslemi Vennaskonna pikemaajaline plaan sellega selge. Lisades veel valikuliselt koraanist värsse nagu „Raiuge neil pead maha ja kõik sõrmed otsast karistuseks selle eest, et nad hoidusid allumast Jumalale ja tema sõnumitoojale, sest Jumal on karm karistama”, võib juba julgelt väita, et uskmatutel, s.t meil, ei ole kuhugi pääsu, sest viimane mõte on kohustuslik neile kõigile.

Kuhugi ei taha sellise analüüsi puhul ära mahtuda viited vennaskonna sisemisele polariseeritusele ning lahkhelidele nii juhtide kui lihtliikmete seas. Egiptuse möödunud presidendivalimistel astusid üksteisele teiste seas vastu Abdel Fotouh ja Mohamed Morsi, esimene paljude vennaskonna liikmete seas senini populaarne endine organisatsiooni juhtfiguur ja teine alles hiljuti rambivalgusesse tõusnud praegune president. Need detailid teevad kogu olukorra aga orientalistliku lähenemise seisukohalt liiga keerukaks. Orientalistlikust vaatevinklist kätkeb eespool mainitud eesmärk eneses teatavat pinget ühe rivaaliga. Nii märgibki Bernard Lewis, et „moslemite seas tõstab taas pead kosmilise võitluse idee, mille panuseks on maailmavalitsemine ja mis käib kahe peamise usu, kristluse ja islami vahel”. Miljardilise moslemikogukonna kättemaks ühel või teisel moel näib olevat vältimatu. Orientalistlik võõrandumine reaalsusest on jõudnud juba sellisesse faasi, kus meil ei tule mõttessegi, et muslimitel võib olla ka midagi targemat teha kui päevast päeva Lääne hävitamise plaane haududa.

Demoniseeritud muslim

Mõistmaks, millisel määral on sõna „muslim” praeguseks demoniseerunud, ei tule vaadata kaugele. Kui 2011. aasta suvel Norras toimunud massimõrva kohta hakkasid esimesed uudised tulema,
siis pöörati pilgud kõigepealt just Lähis-Itta. Olgugi et eelmisel, 2010. aastal pandi näiteks Euroopa Liidus Europoli andmetel islamiradikaalide poolt toime vaid kolm terroriakti (üldse toimus sel aastal 249 mitmesugust rünnakut). Tunnustatud eksperdid hakkasid ikkagi veendunult pakkuma põhjusi, miks islamiterroristid olid sel korral otsustanud rünnata rahulikku Põhjamaad. Variandid ulatusid Norra osalemisest NATO missioonidel kuni Taani karikatuurideni – kõik see kestis hetkeni, kui sai selgeks, et nii pommiplahvatuse kui ka tulistamise taga oli 32aastane kohalikku päritolu paremäärmuslane (vt nt EPL 23. VI 2011).

Orientalism kaotab muslimist sisserändaja puhul reaalsed probleemid, mis kaasnevad igasuguse rändega, olenemata mandrist või rahvast, ning asendab need vaid religioonist tuletatud dogmadega. Eeldatakse homo islamicuse olemasolu, võtmata arvesse konkreetseid olukorda defineerivaid tegureid. Nad on allumatud, agressiivsed ja oma vägivallaga meie vastu suunatud. Sotsiaalmajanduslikud võimu- ning alluvussuhted ühes oma ajalooliste taustamõjudega jäävad islamiga seotud ühiskondlike protsesside uurimisel sunnitult tagaplaanile.

Orientalismi soosivad tegurid

Viimase kahe kümnendi jooksul on Eesti suurte sammudega Läände liikunud, saanud nii Euroopa Liidu kui ka NATO osaks. Paraku pole eurod või kaaslaste toel rajatud maanteed ainsad asjad, mis oleme endale saanud. Vaenlased on samuti muutunud ühiseks. Sisserändajad sisenevad meie naabri majja, riive aga enam ustel ei kasutata, seega tunnetame võimalikku ohtu sissetungija ees samamoodi ja väljendame seda orientalismist kantud kujunditega.

Eesti suhtlus on läbi ajaloo olnud nii araabia- kui ka laiemalt islamimaailmaga vähene. Kui jätta välja meie üksikud suured orientalistid, kelle hiilgeaeg kulges Nõukogude Liidus, pole meil peale Sharm el Sheikhis või Antalyas peesitavate turistide, siin-seal ringi sõtkuvate jalgratturite ja madistavate Scoutspataljoni sõdurite tõepoolest väga suurt kontakti. Seesugune suhtlus pole küll võrreldav koloniaalimperialismiga, kuid samalaadne kliendi ja teenindaja või ka omaniku ning alluva tegevusmuster on siiski näha. Pannes siia juurde kultuuri ja keeletundjate vähesuse, saame orientalismile piisava kasvupinnase. Piiratud teadmistega ei saagi keerukamat pilti kokku panna, sest musta ja valgega joonistades jääb vikerkaar paratamatult kahvatuks.

Filosoofilisemad põhjused orientalismi püsimiseks võivad peituda laialt levinud arusaamas, mille vahest kõige selgemalt sõnastas mõni aeg tagasi Jaak Aaviksoo, rääkides rahvuslikust identiteedist: „tuumikosa [identiteedi] moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus” (Diplomaatia, märts 2011). Mida toob kaasa seesugune hegeliaanlik lähtepunkt? Omistades kultuurilisele identiteedile muutumatu esse, luuakse just vajalikud eeldused orientalismi-suguse vääritimõistmise tekkeks ja kultuuridele omast sisemist dünaamikat (T. Viik, EPL 29. III 2011) tunnistamata pole ka orientalistlikest arusaamadest pääsu. Aaviksoost lähtunud debatt sai palju kriitilist vastukaja, seega on vähemalt intellektuaalses plaanis meil lootust astuda vastu ka orientalismile.

Siin kirjutatu eesmärgiks on eeskätt näidata, et orientalistlik prisma, kuigi teistel põhjustel, mõjutab ka meie arusaamu siin Eestis. Ühtlasi sean kahtluse alla tõelise islami mõiste defineerimise võimalikkuse ning kasulikkuse laiemalt. Muutumatud ühes suunas liikuvad „headused” ja „kurjused” on ühtmoodi ekslikud ning ebapraktilised. Paraku on islami puhul domineerivamaks saanud just viimane. Edward Said ei eita samuti erinevust kultuuride vahel ega taotle ka nende kaotamist. Pigem peab ta oluliseks tasakaalustatud analüüsi ning interpreteerimisega seotud küsimuste pidevat reflekteerimist. Vastasel korral jäävadki meie arusaamad islami rollist ühiskondlikes protsessides samasuguseks kui keskaegse inimese mõtted klorofüllist fotosünteesi juures.

Just rõhuasetuse küsimus ongi peamine, sest praegugi on oriendiga tegelejaid, kes suudavad orientalismi kõverpeegli pakutud kiusatustele vastu panna. Paraku on nende osakaal meedia kujundiloomes kahetsusväärselt väike.