Kassiga on ses mõttes lihtsam, et ta ei räägi, inimesega on veidi keerulisem. Natsi Saksamaal ei läinud juutide koonduslaagrisse ja gaasikambrisse ajamine algul sugugi liiga libedalt. Probleem on ju ilmne: enne oli juut nagu inimene ikka, aga nüüd äkki … Juhid ka lohutasid rahvast, tõdedes, et see võib olla pisut raske ja ebamugav, kui nüüd ühtäkki juudist sõber või naabrimees üles anda, aga midagi ei ole teha, olukord nõuab. Juudid tuli kõigepealt vastavalt ära „tõlkida”. Hirmu, alaväärsustunde ja eufooria abiga tuli juut ühiskondlikus teadvuses tõlkida „valeks inimeseks”. (Aga vale inimene on sama hästi kui mitte-inimene.) Ta ei vastanud (õige) inimese tunnustele väljastpoolt (valed mõõdud), ega seest (vale veri). Nõukogudemaal käisid küüditajad aga jaamas „sõnnikut loopimas”.

Mulle tundub, et kui tehakse n-ö täielik, totaalne ülekanne, subjekt määratletakse vaid agendina, siis ongi liisk langenud. Subjekt, kes on mõistetud vaid agendina, ei ole enam mõistetud tema endana, viimaks ka mitte subjektina. Subjekti taandamine vaid sellele, mida ta taandaja silmis esindab, lubab kohelda elusat nagu elutut. (Paradoks ilmuks aga siis, kui esindataks elu.)

Hilisem ehmatus ja süütunne seostub taolises olukorras küüniliselt võttes sellega, et „tõlge” ei osutunud pädevaks. Agendi asemel on indiviid, märgi asemel, mis ei ole endaga identne, on elu, mis on endaga identne. Mitte-inimesed või valed inimesed osutuvad tagantjärele hoopis päris ja õigeteks inimesteks. Nendele ju muidugi ei oleks tahtnud …

Ses mõttes ei paista ajaloost midagi, mis ei võiks korduda. Ja teisipidi võttes, korduda saab vaid see, mis kestab. (Näiteks tsükkel.)

Kommunikatsioon on alati tõlge ja kõik me alati ka esindame. Seda, et me elame, ei ole aga kuidagi võimalik vaid esindamisele taandada.

2.

Tulles nüüd viimaks Kadri Kõusaare filmi „Kohtumõistja” juurde, võiks öelda, et filmi peategelane geeniteadlane John on teostanud just säärase täieliku ülekande, näeb subjekti vaid agendina. Teatud osa inimesi, need, kes ühiskonna arengusse kuidagi ei panusta, esindavad tema meelest vaid prahti ja mitte iseennast (enesekohasust) ja seega ongi praht. Praht tuleb koristada ja keegi peab seda tegema. John asub koristama.

Kõusaar plaanis alul filmi pealkirjaks panna „Euroopa psühho”, otsustas siis aga „Kohtmõistja” kasuks. Tõepoolest, mingis mõttes oleks „psühho” siin liiga rahustav. Psühhopaat ei vastuta, kohtumõistja aga just nimelt esindab vastutust. Kui otsida paralleele, siis seostuvad peategelase arusaamad lähiajaloost eelkõige muidugi natsi Saksamaa ideoloogiaga. Isegi arenguprofiil on sarnane: alaväärsuskompleksist kasvanud üleväärsuskompleks. Saksamaa elas üle Esimese maailmasõja järgset alandust ja tuli siis lagedale puhta aaria rassi ideega. Johni armastatu jätab ta maha ja teeb abordi, vastuseks hakkab John kõrvaldama ühiskonnast „prahti” ja leiab selles oma missiooni. On öeldud, et kõige parem viis hävitada inimese identiteet on teda alandada. Küllap see nii on. Kui alandus saab identiteedi osaks, polegi enam jäänud palju valikuvariante. Häbist päästab ehk üleväärsus.

Üks asi on psühholoogiline põhjendus, teine aga roll ja õigused, mis võetakse. Kuigi filmis sellest otsesõnu kordagi juttu ei tule, on kokkuvõttes ikkagi nii, et John on võtnud endale Jumala rolli. Ja siin, kuidagi Dostojevski laadis võiks öelda, et kui inimene ise on viimane mõõt ja piir, siis ei ole ükski argument tema otsustuste vastu (nottida näiteks „teatud” teisi) piisavalt kaalukas, kuna inimene ise otsustab siis ka nende argumentide sobivuse üle. Viimaks saabki siis tõsikindlalt apelleerida vahest ainult hirmule.

Selle mudeli võib ajada kirjuks ja keeruliseks, kokkuvõttes aga ikkagi midagi ei muutu. Õigupoolest, selle mudeli puhul võib ka n-ö kaasasündinud õiglustunde ära unustada. Õiglustundelgi pole alust (peale pimeda usu ja kasvatuse) ja kusagil siinsamas on ju palju parem pakkumine.

3.

Kõusaar püüab vaataja viia Johni maailma, tuua lähedale tema arusaamad. Filmi saab tinglikult jagada kaheks. Esimeses pooles peab John oma doonorlapsele Ronjale (ja seeläbi ka vaatajale) sisuliselt üht pikka loengut ning Johni teooria juurde käib ka vastav praktika. Mõneks ajaks tundub isegi, et filmi tegelik peategelane ongi Ronja, sest Ronja kujuneb, John aga murdus valmis. Filmi teises pooles jälgitakse aga Johni tema kohtumõistmismissioonil ja vaimses isoleerituses: tal ei ole enam midagi kellegagi jagada, pole isegi oma võikaid ideid võimalik pärandada. Johni maailm on üliratsionaalne, ent sel ratsionaalsusel on huvitav tahk. John on teatud mõttes ka ise loobunud oma subjektsusest. Ta ei kõnele enda nimel, isegi mitte ühe või teise grupi või organisatsiooni nimel, tema taga pole ka seadust, ta toimetab abstraktse „meie” hüvanguks. „Meie” aga on Johni enda valik, kujuteldav parem osa inimkonnast, täpsemalt need, kes esindavad progressi. Selline ratsionaalsus on teisipidi täiesti irratsionaalne.

Kõusaar laseb filmi Johnil oma vaateid põhjendada ja laseb siis Johnil tappa tüüpe (nt seksuaalpervert), kelle suhtes mingit sümpaatiat ju ei saagi tekkida. John võtab ette ka islamiäärmuslased, vastab äärmuslusele äärmuslusega. Siin on siis koht, kus vaataja saab iseendaga dialoogi pidada. Teisipidi näitab Kõusaar, et kui ka John elab vaimses isolatsioonis, siis need, keda ta kõrvaldada tahab, ei ole miski (kujuteldav) autonoomne, isoleeritud inimrühm. Ka Johni vana isa kurdab enda kohta, et on kasutu ja mõttetu.

Ülesehituselt areneb film nagu ühendatud anumate põhimõttel. Äärmuslus valib oma objekti, ent seejuures tahab üks puhastaja maailma puhastada teisest puhastajast. (Sotsiaalse) ülimuslikkuse idee on ringluses nende kandjate endi vahel, John paigutub ise raami, mille ta on loonud. Ses mõttes tuleb Kõusaar omadega kenasti välja, et suudab peategelase esitada nii, et vaataja saab küll aru Johni motiividest, ent ometi ei muutu tema ideed kuidagi (estetiseeritult) cool’iks. Pigem toimib film ikkagi eneseülimuslikkuse vastuvaktsiinina. Ja see on väärt saavutus. Ometi on filmis tunda mõningast skemaatilisust. Vaataja ees on ühe idee ringkäik ja tegelased viivad selle läbi. Ses mõttes sünnib teatud konstruktsioon ja see ju ongi olnud eesmärk. (Me näeme ühe võika idee evolutsioneerimist enesetühistamiseni.) Tagantjärele mõeldes ei ole aga filmis ka ühtegi päriselt sümpaatset tegelast (Ronja võiks ju olla, aga ei jõua selleks saada), kellega tahaks samastuda. Ei peagi olema, aga miskitpidi aitab vist ka see kaasa hetkiti tekkivale konstrueerituse tundele. Pendel võngub hooga kohtumõistmise idee arengut kujutades, kõigi tegelaste suhtes aga valitseb miski külm sarnasus, siin pole pendli amplituud väga suur. Seejuures peab ütlema, et Lee Ingleby teeb Johnina tõesti ekstraklassi rolli, niimoodi särada on näitlejatel harva võimalust. See on lausa üllatav, kuidas ta suudab balansseerida n-ö ideekehastamise ja realismi piiril. Teiselt poolt, ühes oma briti inglise keele ja laitmatute maneeridega ei jäta Ingleby isegi tüpaažina ometi kuidagi kõrki muljet. Ja seda huvitavam on tema roll.

Nii nagu näitlejatega, on režissöör Kõusaarel kindlasti olnud hea klapp ka filmi helilooja ja operaatoriga. Visuaalselt on „Kohtumõistja” puhas, vägagi professionaalne, emotsionaalselt mõõdetud, kujundikeel on napp ja toimiv. Selle filmi puhul võib eraldi rä
äkida ka valgusest. Hämaruse ja valguse vahekord on tempereeritud (sobib mingis mõttes hästi kirjeldama kogu filmi emotsionaalset skaalat) samas kordub (vahel hämarusse lõikuva) justkui säbrutava, hajuva, veidi nagu ebamaiselt ja ka pahaendeliselt mõjuva valguse motiiv.

Helipilt on visuaalia teenistuses, süvendab ja arendab pildist lähtuvat emotsiooni. Visuaalselt on siin tõepoolest häid lahendusi. Vana hea, isegi veidi idülliline Inglismaa maastik, mida John ja Ronja läbivad, ei sobi kuidagi kokku Johni ideedega. Tundub, et sellisel maastikul on säärased mõtted üldse võimatud, siin võiks ehk kapata rõõmus Robin … ja ennäe, juba nimetabki John end Robin Hoodiks.

Teisal joonistub korduv autosõit välja nagu areneva hullumeelsuse kujund. Kitsal teel, kõrgete tihedate hekkide vahel, siis öösel, valgusvihus, mitte liiga kaugele teed ette nähes … Sõit võib siin olla isegi omajagu rahulik, ent mõjub ikka nagu amokk ja kiin ja silmaklappidega kihutamine. Nimetamata ei saa jätta ka julma stseeni, kus John on gaasitades tapnud bussitäie vanureid: kaamera vaatab korraga bussist seest, surnud vanainimeste keskelt, uduste bussiakende taga hüppab John ja avaneb maastik. See on siis pilt gaasikambrist, mille kõrval sealsamas avaneb ka teine, elus maailm. Ses stseenis on korraga mingi vaakum, tühjuse absurd, elus ja elutu.

Kindlasti on Kadri Kõusaare film ka intrigeeriv, aga lõpetuseks pöördun tagasi artikli algusesse. John on teostanud n-ö täieliku ülekande, taandanud subjekti vaid agendiks. Autor Kõusaar keskendub Johni maailmale ja me näeme, kuidas Johni idee pöördub tagasi tema enda juurde. Kui nii mõelda, siis juhul, kui me elu väärtuslikuks ei pea, võiksime Johni suhtes ka lihtsalt õlgu kehitada. Aga elu tema väärtuses siia pilti nagu ei otsita. Nojah, ei peagi. Ja seda olekski ilmselt ka päris raske teha. Ja poleks ka põhjendatud, sest siis ei saaks vaataja ehk sisimas ka Johni hoiakut vaagida. Ja ometi. Kuidas see film kõlanuks, kui fookus oleks elu võtmiselt langenud ka elule? Stseenis, kus John aerutab ja aerude kriiksumine on nagu kutsikate kiunatused, seal kuidagi fookus osalt nii on ka langenud.