Stephen Montague’i „Paramell VI” (1981) oli suurepärane üllatus kavas nii muusika enda kui ka esituse ja visuaali poolest. Kogu õhtule pani punkti kontserdi nimilugu „Erinevad rongid” („Different Trains”, 1988) minimalismi klassikult Steve Reichilt. Ajastul, kus muusika täidab mõnikord müra rolli, toimib ka vastupidine – mürast saab muusika. Reichi teoses juhtisid rongirütmi meenutavat uinutavat motoorikat ingliskeelsed kõnekatked ja nende muusikasse tõlgitud sõnarütm ja intonatsioon. Monotoonse rütmilisuse sees kujunesid põnevad rütmimustrid. Yxuse kvartetipartii lisandus kergelt ja lendlevalt, keelpillide toon oli läbipaistev ja karge, mis tegi raskepärase teose kuulamise palju meeldivamaks.

Kõikide lugude juurde kuulus kontserdil ka visuaalne lisand, mis oli tõtt-öelda küll natuke liiast. Eriti hakkas see keskendumist häirima Tulevi, Tüüri ja Reichi helitööde puhul. Vägagi hästi töötas see aga Ardo Ran Varrese ja Stephen Montague’i teose juures. Eriti Tüüri esituse puhul oleks tahtnud keskenduda puhtalt muusikale ja koos helidega kaasa mõtiskleda nende lugematute inimeste peale, kelle lendu lastud palved kas juba kohale olid jõudnud või veel kuskil tundmatutes avarustes vastuseid ootasid. Oranž helilainekuju ekraanil elas aga oma elu ega paistnud teose sügava mõttega haakuvat. Kahjuks peab ütlema, et tihti pärsib visuaali lisamine muusikale kuulaja võimalusi oma ettekujutuseks.

Yxus Ensemble’i tulek muusikaareenile sisendab palju lootust, sest tegelikult võib nüüdisklassika kontsertide regulaarsuse üle Eestis õigusega nuriseda. Ansambel U:, Resonabilise, Una Corda ja veel mõne kollektiivi näol on see küll teatud määral olemas, kuid Una Corda ja Resonabilise koosseis on väga spetsiifiline ning mängitakse kas spetsiaalselt tellitud repertuaari või seadeid. Ja nii ongi põhiline võimalus Eestis nüüdiskammermuusikat kuulata kas CDdelt või You Tube’ist elavast esitusest vaid unistades. Ühel suurel, varieeruva koosseisuga ansamblil oleks siin tegevust enam kui küllaga, sest repertuaarivalik, mida pakuvad XX ja XXI sajand, pakatab võimalustest, uudsusest ja eredusest. Ka Eesti nüüdisklassikas on hulk teoseid, mis pole veel kodumaal kõlada jõudnud või on pärast esmaettekannet unustuse hõlma vajumas, rääkimata võimalikest heli- või videosalvestistest.