Piiblis antud nimed kirjeldavad nimesaaja kohta jumalariigis: Aabramile antud uus nimi Aabraham (1 Moos 17:2) näiteks tähendab „paljude isa”. Õnneks pole meil vaja kogu Piiblit läbi lugeda: uusi nimesid annab Jumal seal ainult seitse: Aabraham, Saara, Iisak ja Iisrael heebreakeelses ning Johannes ja Jeesus kreekakeelses osas. Ent Peetrus?
Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumal ning näevad siin kaheksandat Jumala antud nime: nii nagu Jumal-Isa andis oma rahva isale nimeks Iisrael, nii annab ka Jumal-Poeg uuendatud jumalarahva isale uue nime. Ent see pole Peetrus, vaid Kalju – meie tõlkes kaduma läinud Kalju.
Kuidas see nimeandmine tegelikult toimus, teavad ainult need, kes kohal viibisid. Tõenäoliselt oli aga lugu nii: meie ajaarvamise 30. aasta paiku elas Galileas kalamees, keda hüüti Siimon Joonapojaks. Oma venna Andrease kutsel hakkas ta rändõpetaja Jeesuse järel käima ning kui too jüngrite käest päris, kelleks inimesed teda peavad, ütles: „Sina oled elava Jumala poeg,” mispeale Jeesus vastas: „Sina oled Kalju ja selle kalju peale ehitan ma oma koguduse.”
Miks siis meie tõlkes seisab: „Sina oled Peetrus”? Tegemist on tõlkeveaga. Maakeelse Uue Testamendi lugeja ei tohiks unustada, et see tekst pole originaal, ka mitte „originaali” tõlge, vaid „tõlke tõlge”: Jeesus õpetas ju arami keeles, mida kirja ei pandud – meie tõlgime kreekakeelsest tõlkest. Meie praeguse tõlke juures seisev märkus „Nimi Peetrus … tuleneb sõnast petra’kalju’”, on eksitav – nimi anti ju arami, mitte kreeka keeles.
Ristiusku kuulutati suusõnaliselt, kirja panema hakati alles mitukümmend aastat hiljem, aga ainult kreeka keeles. Nii ka Matteuse evangeelium, kus seisab pidulik nimeandmise tekst (ptk 16). Õnneks on Johannese omas ja Pauluse kirjades siiski säilinud ka algupärane arameakeelne nimi keefa, Kristuse kaasaegsel Paulusel koguni kaheksa korda.
Kui aramikeelne sõnamäng keefa/keefa kreeklastele (Petros/petra), roomlastele (Petrus/petra) ja prantslastele (Pierre/pierre) tõlkeski alles jäi, läks ta saksa (Petrus/Fels) tõlkijate kannul eestlastelegi kaduma, olgugi et ka maakeelne Kalju/kalju oleks selle niisama hästi säilitanud kui kreeka ja ladina keel.
Teatud lohutusena võime öelda, et meil on kaljusid ka juurde tõlgitud – üks „Porilaste marsi” tõlgetest algab sõnadega „Kaljuvald mu kodumaa”. Õnnetuseks on siin tõlkija kaduma läinud …