Tegemist ei ole siiski ainult süstematiseeritud sõnavarakoguga. Sõnaraamat esitab ka komplekssete sõnade morfoloogilise analüüsi, selgitades tuletiste ja liitsõnade vahetud moodustajad ja peegeldades edasimoodustuse hierarhilist, kuni seitsmeastmelist süsteemi.

Töö, mida autor sõnu moodustusstruktuuri järgi liigitades on teinud, ei ole olnud kerge. Sõna koostisosade piirid on mõnikord selged, teinekord ebaselged. Seetõttu võivad ka piirid sõna struktuuritüüpide vahel, eriti lihtsõnade ja tuletiste vahel, olla ähmased. Seos võib olla tüvekuju põhjal aimatav, kuid selge tähendusseose puudumine alussõna ja võimaliku tuletise vahel ei võimalda tuletist motiveerida näiteks sellistes sõnades nagu kandma ja kannatama, valima või valdama ja valitsema, võim, võima ja võimlema, koda ja kodu, saama ja saabuma, vedama ja veis. Hulgaliselt on ka vastupidiseid näiteid: tähendusseos on olemas, aga tüvekuju võib olla tundmatuseni muutunud, nagu sõnapaarides jääma ja jätma, tõusma ja tõstma, pagema ja põgenema, põlema ja palav, vars ja varrukas, haru ja arenema. Sõna võib olla vormiliselt tuletisekujuline, nii et liide on adutav ja seostatav kindla sõnaliigiga, tüvi võib aga olla laenatud, deskriptiivne või tänapäeva keeles täiesti tundmatu, nagu verbides kaklema, suplema, õmblema; kolisema, plärisema, susisema või noomenites hubane, rebane, kesine. Alussõna asemel võib olla seotud ehk kinnistüvi, mis sõnana ei esine, nagu lihtne, argine, ürgne või sisenema ja ülistama. Või kuidas esitada korrelaatsõnu, millel on sama alustüvi, aga mida ei saa tõlgendada teineteise tuletistena, nagu mõte ja mõtlema, mälu ja mäletama, kahtlema ja kahtlane.

Sõnade moodustusseosed on kõike muud kui lihtsad. Keelehuvilisel on põnev uurida, kuidas Silvi Vare need ja veel paljud teised praktilised kitsaskohad oma sõnaraamatus on lahendanud. Ega siin ei ole alati kindlaid ja üheseid, õigeid ja valesid lahendusi, on vaid rohkem või vähem põhjendatud kirjeldusmeetodid. Sõnamoodustuse kirjeldamine on samaaegselt nii grammatika kui sõnavara kirjeldamine. Sõnad aga kipuvad aja jooksul muutuma nii kuju kui tähenduse poolest ja sõnamoodustuse kirjelduses põimuvad tänapäeva keel ja keeleajalugu rohkem kui ühelgi teisel keeletasandil.

Sellist sõnaraamatut ei oleks võinud koostada ükskõik milline leksikograaf. Silvi Vare on kogenud derivatsiooniuurija ja eesti sõnamoodustuses on arvatavasti vähe sellist, mida ta ei tea või mille kohta tal aja jooksul ei ole välja kujunenud läbimõeldud seisukoht. Sõnaraamat pakub kindlasti palju avastamisrõõmu nii sõnamoodustuse uurijatele kui ka kõigile teistele keelehuvilistele. On põhjust olla autorile tänulik suure ja vajaliku töö eest ning soovida talle palju õnne pikaajalise töö eduka lõpulejõudmise puhul.

Sõnavõtt raamatu „Eesti keele sõnapered” esitlusel Eesti Keele Instituudis 30.01.2013