Esialgu oleme sellest väga kaugel. Väidet tõendab veenvalt juba kohtukroonika, mida kahetsuse mõistet kasutamata nagu ei osatagi koostada. Nürnbergi protsessil süüdi mõistetud sõjaroimarid jaotuvad kolmeselt. Esimestest kõneldakse kõige leebemal toonil, kuna nemad vaevusid oma eksimust ja mõningast süüd moka otsast tunnistama. Vahepealse hulga moodustavad nood, kes vaatasid kõnealusest küsimusest teadlikult mööda. Ja lõpuks halvimad, kes ei leidnud oma tegevust vaagides enesel mingit süüd; Rudolf Hess, kelle pika elu lõpetas (vaidlusi põhjustanud) enesetapp, kordas elu lõpuni, et oma elu uuesti elades ei muudaks ta vähimatki.
Niisiis jäi kahetsus talle võõraks. Sellest aga ei johtu, et tema arusaam kõlblusest olnuks ilmalik ja erinenuks kristlikest tõekspidamistest olemuslikult; Hess loobus kahetsusest ainult sellepärast, et ta oma tegevusest Hitleri lähima abilisena ei leidnud midagi taunimisväärset. Elukäigus tervikuna võis kahetsusväärseid eksimusi sisalduda, aga nendest me ülevaadet ei saa. Küll aga tohime oletada, et kahetsuse mõiste on lahutamatu igast postkristlikus kultuuris kujunenud inimesest.
Sellega pole öeldud, et jutt käiks ainulisuseni küündivast spetsiifikast; kahetsemisvõime ja kahetsemisvajaduse üldinimlikkus on nii üldinimlik, et isegi selle mainimine tundub veidravõitu. See aga ei tee olematuks kahetsuse eriseisundit kristlikus õpetuses. Juba lihtlabane loogika sisendab, et usaldust väärivad eurooplased, keda on hämmastanud kahetsuse eiramine Jaapani kohtukodades: seisneb ju budismi esmane siht olemisest johtuvate vaevade kaotamises, seega siis olemise kui sellise võimalikult täielikus unustamises, sellal kui kahetsemises tuleks näha olemise kogemist äraspidiselt, kogemist teravdatud kujul. Budist püüab iga oma teoga maailmast kaugeneda, kristlasele on aga igal teol jäädav tähendus: minevik pole mitte ainult läinud, vaid ka jäänud, ütleb Th. S. Eliot.
Stoikud, kelle eetikat tavatsetakse mainida kristluse naabruses, on kahetsemise mõttetust korduvalt selgitanud. Ja tõepoolest, kui siht seisneb esmajoones meheliku vooruslikkuse ja hingelise tugevuse kasvatamises, siis ju hingeeluline õõnestamistöö – seda kahetsemine kaheldamatult on – saab ilmuda ainult taunimisväärsena. Just selles asjas tegid kristlased määratu avastuse, neile tundus, et ülemaks kui tugevdamine tuleks arvata hinge puhastamine. Ja siin ilmus kahetsus lausa täiusliku lahendusena. Kristlik mõttekäik seisneb järgnevas: on inimhing jumalike käsusõnade vastu patustanud, siis saab ta oma väärdumust heastada üksnes iseenda ohverdamisega (s. t kahetsemisega). Kahetsev hing suretab ennast, et väärdumusest vabanedes puhtamaks ja Jumalale meelepärasemaks saada. Selle üle, kas suretamistöö on küllaldane, et sooritatud patt heaks teha, saab otsustada ainult Jumal.
Jäädav lunastus võimaldati alles sealpoolsuses, kuid juba siinpoolsuses tuli jumalikke tahtmisi suutmist mööda aimata ja jäljendada. Nii kujuneb andestamine ja vabandamine kristliku ajastu peasisuks. Andekspalumine käis kristlikus siinpoolsuses nii usinalt, et õige pea tuli kaasata ka sealpoolne maailm – ja miks mitte seda teha, kui inimhinged on igavesed? Iseäranis sobilikuks osutub igavikulisus puhkudel, mis tõstatavad küsimuse tagantjärele heastamise võimalikkusest. Galilei mõisteti häälteenamusega süüdi (kolme kardinali allkiri olevat puudu), kuid järgnenud sajandeil on üha sagedamini arvama hakatud, et otsust tuleb pidada ebaõiglaseks. Seepärast põlvitas Johannes Paulus II lausa liigutaval kombel, laup vastu põrandat, paludes Kõigekõrgemalt, et põrmlikust piiratusest johtunud ülekohtu tagajärjed oleksid leebemat laadi. On hinged paluja meelest igavesti elus, siis midagi kohatut selles pole.
Giordano Bruno eest esialgu ei paluta; ju siis puudub lootus, et palujail oleks võimalik tema vaevlevale hingele kergendust tuua. Üldse kuulub kõnealune surmaotsus kultuuriloo saladuste hulka. Ühele nimekale teadlasele ütles Johannes Paulus II kõrva sisse Bruno hukkamise tegeliku põhjuse, kohustanud teda enne salastatud teavet mitte levitama, aga tohib arvata, et paavst ütles ka kõnealusel juhul ainult seda, mille ütlemine tundus otstarbekas. Mõistagi mõjuvad seda laadi saladused kultuurilooliste huvidega lugejale intrigeerivalt; ta ju teab, et seletused, mis Bruno hukkamise põhjustena käibivad (panteistlik ketserlus, mungatõotuse murdmine ja must maagia) on selleks liiga algelised, et lähemat peatumist väärida.
„Vabandamine” kaugete eellaste pärast on postkristlikus kultuuris omandanud säärase käibe, et seda võivad rakendada ka esinduskujud, kes inimhinge igavest elu ei usu. Kulurohuga kaetud lagendikul, kus kunagi oli seisnud ruumikas heinaküün, millesse koondatud juudid Teise maailmasõja algusaastail põletati, seisis Gerhard Schröder (Saksamaa endine kantsler), lugedes paberilehelt ette vabandava sisuga lauseid, juudid aga, mustad kaabud nõuetekohaselt peas, seisid veidi eemal ja kuulasid. See on vaatepilt, mille puhul võiks küsitavusi tõstatada ainuüksi kohasus. On heinaküün sellesse koondatud inimestega tuhaks põletatud, jääb toimunu meid alatiselt saatma ja tagantjärele hääldatavad laused ei mõjuta seda vähimalgi määral. Kuidas on üldse tuldud mõttele, et sümboolikas, mida seda laadi vaatepildid pakuvad, saaks midagi positiivset olla? Ainsa seletusena ilmub kristluse igipõline kujundamistöö.
On isegi kauged aastakümned ja sajandid meie vabandamiste meelevallas, siis mida arvata igapäevases suhtlemises ette tulevast andestamisest? Läinud aastal näitas Moskva televisioon talk-show’d, milles oponentidena esinesid kaks tuntud kultuuritegelast, režissöör Nikita Mihhalkov ja kirjanik Viktor Jerofejev. Üks etteheide mõjus Mihhalkovile nii haavavalt (polevat õigeuskliku režissööri vääriline käia Hollywoodis auhinda lunimas), et ta seadis vastasele tingimuse, mille täitmisest olenes, kas ta solvangu andestab või mitte. Jerofejev vastas: „Sellest, kas sa mulle andeks annad või ei anna, pole mul sooja ega külma.” Toodud vastuses oli ilmaliku, s. t tulevastele aegadele iseloomuliku kõlbluse hõngu.
Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.