Algas kirjandusfestivalide nädalavahetus. Tallinnas toimub 4. ja 5. mail Põhjamaade luulefestival, Tartus käib 3. – 5. maini “Prima vista”. Kõrvalleheküljel saab lugeda väikest valikut Põhjamaade luufestivalil üles astuvate väliskülaliste loomingust, alljärgnevalt aga lugeda intervjuud “Prima vista” ühe initsiaatori BERK VAHERiga.
Võib vist väita, et “Prima vista’st” on saanud traditsioon. Seda ka laiemas tähenduses. Põhjamaade luulefestivali ja “Sotsia” kõrval moodustab “Prima vista” juba mitmendat aastat olulise osa siinsest kevadisest kirjanduslikust elavnemisest. Kui “Sotsia” ja Põhjamaade luulefestival peetakse peamiselt Tallinnas, siis “Prima vista” on selgelt Tartu kirjandusfestival. Kas ja kuidas tunnetad “Prima vista” seotust just Tartuga, kuidas on festival muutnud Tartu (kirjandus)elu?
Ühelt poolt on “Prima vista” kindlasti Tartu festival – õnnestunud näide valdkonna tegijate (koos)tegevusvalmiduse ja linnavõimu poliitilise tahte kooskõlast (festivali ristiemaks on muide Laine Jänes). See on kindlasti Tartu festival oma taotluses täita sedasinast linnaruumi kirjandusega kõigis oma ilmumites (lugemine, kirjutamine, kirjanduse ja kirjanikega tutvumine, raamatute omandamine, kirjanduse siirded teistesse valdkondadesse). “Prima vista” pühitseb seda, et Tartus on võimalik keset linna vabas õhus raamatulaat püsti lüüa, kuid samas on mõne sammu kaugusel vaikseid lapikesi, kus peesitada ja lugeda; on võimalik kulgeda läbi linna mööda kirjandusloolise väärtusega paiku ning on võimalik triivida mööda jõge või tänavaid, nautides luulet, märjukest ja lahedat seltskonda. See on Tartu teadvustamine kirjandusest küllastatud paigana – linnana, kus kirjandus tunneb end kõikjal kodus. Mõistagi tekitab festival igal aastal kirjarahvas elevust, aga ma usun, et olulisemad muutused on pikaajalised. Linna sellisest läbitunnetamisest ei sünni tõesti mitte ainult uued tekstid, vaid muutub ka linna enda enesekaemus.
Teiselt poolt oleme üha enam viinud festivali vaimu mujale: Narva, Tallinna, sel aastal ka Võrru. Kirjandus võib ju koduneda igas linnaruumis.
Kui võrrelda “Prima vista’t” teiste siinsete kevadiste kirjandusfestivalidega, siis mis on selle trumbid (lisaks tõsiasjale, et festival toimub Tartus)?
“Oleme näoga rahva poole” on omajagu ärakulutatud fraas, aga mu meelest on see “Prima vista” puhul tõesti oluline – ses mõttes, et suur osa on õdusate keskkondade loomisel, kus inimesed saaksid ise valida oma suhte raamatute ja kirjutamisega. Ehkki alati toimub festivalil mitmeid esitlusi, kontserte ja luuleõhtuid ning alati on kohal ka mitmesuguseid väliskirjanikke, on keskmes ikkagi ennekõike kirjandusest huvituja. Me ei püüa iga hinna eest hiilata mõne staari kohaletoomisega – põhivõhm läheb lugemisesõbraliku õhkkonna loomisele ja seda saab teha teinekord ka väga lihtsate võtetega. Rõhutan just seda “lugeMISEsõbralikkust” – see on veidi teine tera kui veidi demagoogiliseks muutunud “lugeJAsõbralikkus”.
Aga kui teiste festivalidega veel võrrelda, siis mulle tundub, et me paneme venekeelsele kirjandusele suuremat rõhku kui Tallinna festivalid. Omajagu üllatav, sest Tallinnas on venekeelne kogukond ju märksa suurem; ent väike pole ta ka Tartus ja suuresti elab see ikka oma elu. Ma loodan, et “Prima vista” annab neile inimestele signaali: me oleme teist teadlikud, me tahame teid kõnetada, me respekteerime teie kultuurilisi valikuid. Ja et see mõistagi ärataks huvi ka eesti lugejais. Meil on kultuuriruumiliselt siiski rohkem ühist, kui me seda väärtustada tihkame…
Kas “Prima vista” on suunatud eelkõige eesti kirjanike ja siinse publiku omavahelise suhtluse elavdamiseks või asetub raskuskese rahvusvahelisele ideevahetusele – või ei tasuks siin vahet teha?
Eesti kirjanike ja publiku kokkuviimine on kahtlemata erilisel kohal – selles osas on “laulvate kirjanike” esinemised olnud eriti edukad, jõudes tänavu ka heliplaadini ja tihedama koostööni autorilaulu festivaliga “Mailaul”. Niisiis, mitte vaid suhtluse elavdamine, vaid sõna viimine hinge. Samas jällegi on igal aastal põnevaid ühisesinemisi näiteks soome autoritega; vene kirjandusest oli juba juttu; ja ju festivali kasvades elavnevad kontaktid ka muu maailmaga. Kuid tõesti pigem just selles suunas, et suhe külaliste ja siinse publiku vahel kujuneks võimalikult soojaks ja vaimselt mitmekülgseks – ei jääks vaid täpselt planeeritud esinemiseks, kus staar loeb oma tekstid ette ja lahkub ning mingit keskustelu ei teki. Mitmed varasemad peaesinejad (Benjamin Zephaniah, Bill Drummond) on olnud just publikuga vahetu kontakti loomises eeskujulikud.
Mis on selle-aastase festivali tõmbenumbrid? Võiks seada selle küsimuse ka laiemasse plaani: kui palju on festival üleüldse aastate jooksul muutunud, kas on säilinud ka midagi esimesest korrast?
Teemaks on kirjanduse kohtumine teiste kunstivaldkondadega – ennekõike filmi ja muusikaga. Filmi osas on oodata näiteks kultusliku staatuse omandanud Jaan-Jürgen Klausi uhiuut teost Mehis Heinsaarest, samuti toimub kirjanduslike amatöörfilmide konkurss. Laulvad kirjanikud esitlevad oma plaati; Erkki Otsman esineb Brechti loomingul põhineva rock-kabareekavaga “Youkali”. Esmakordselt anname üle auhinna “Esimene samm” möödunud aasta parima perioodikas ilmunud kirjandusdebüüdi eest.
Festivali ehk tuntuim välisesineja Ljudmila Ulitskaja saabub küll alles festivali põhiprogrammi järel*, kuid ka mai esimesel nädalalõpul on mitmeid ülesastumisi Peterburi kirjanikelt. Algupärase kirjanduse esitlustest on küllap kaalukaim Ene Mihkelsoni romaani “Katku haud” esitlus.
Mis on jäänud samaks: Utlib Marketi raamatulaat, pargiraamatukogu, üht-teist veel. Aga esimest korda korraldab festivali iseseisev MTÜ Prima Vista, kuhu kuuluvad Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Kirjanike Liidu, TÜ raamatukogu, Tartu linnaraamatukogu jt partnerorganisatsioonide esindajad. Ning see võimaldab suunata üha enam energiat ka aastaringse programmi kavandamisele.
“Prima vista’l” on olnud kenaks kombeks leida festivalile patroon. Mis on patrooni roll? Sel aastal on patrooniks Arvo Valton. Mida oodata temalt kui festivali patroonilt?
Kindlasti kogemusi kirjanduse ja filmi kohtumisaladelt, aga ka väikekultuuri eneseteadvusest kõnelemist. Eesti kultuuril on mu arvates aukohustus aidata oma hõimlasi, üldse teisi väikekultuure, kes on meist märksa ohustatumas seisus, ja Arvo Valton on ses osas palju ära teinud. Ning jällegi – ka Tartul on selles tegevusvallas märgiline roll.
Kui vaadata festivali minevikku, siis milline aasta on kõige eredamalt meelde jäänud ja miks? Milline on olnud meeldejäävaim sündmus üleüldse?
Igal aastal on mitmeid vahvaid hetki – muidu poleks ju tahet festivaliga edasi minnagi. Aga kõige rohkem on vahest ikkagi meeles Hirohalli comeback esimesel aastal, Emajõe luulelaeval. Sündmus, mis oma vaimuga – publiku vaimuga! – ja mõistagi vapustavalt hea ilma toel ületas ka tehnilised probleemid ja “tegi iseennast”. VÄGA Tartu sündmus, kõige paremas võimalikus mõttes.
Milliseks võiks kujuneda “Prima vista” tulevik? Kas festival võiks kasvada, laieneda? Kui jah, siis kuidas, mis suunas?
Festival kasvab nii ruumis kui ajas, kandub teistesse linnadesse (ja linnadest välja), teistesse kuudesse, ka teistesse festivalidesse. Lisaks sellele on mind juba mõnda aega kummitanud vajadus viia festival suurel määral netikeskkonda. See ei tähenda pelka tekstide ülesriputamist, sest on väga lühinägelik võrrelda Internetti raamatute või kino või TVga. See ei tähenda, et viimati mainitud oleksid kuidagi kehvemad – jutt käib lihtsalt erinevatest kategooriatest. Nett on elukeskkond, kus me kurameerime ja tülitseme, töötame ja ostleme,
loome ja tajume kultuuri. On võimalik üles ehitada MySpace’i ja YouTube’i sarnane pidevalt toimiv virtuaalkeskkond, milles vahetatakse loomingut, korraldatakse debatte ja poetry slam’e, miksitakse kirjandust teiste kunstialadega. Ja “elus” festival oleks siis tõepoolest kõige selle võimas kulminatsioon, sest ma usun, et näost näkku suhtlus ei pea netiajastul ilmtingimata vaesestuma – see võib ka omandada hoopis uue ja tihkan öelda, et pühalikuma tähenduse.
Samas on selge, et selliseid keskkondi “ülaltpoolt” ei raja – need tekivad netiasukate argisuhtlusest. “Prima vista’l” tuleb ennekõike ära tabada, kust see tekkima võiks hakata.