Bo Carpelan / rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel
Seletamatult
Isegi ust lukku pannes
kuuleb ta tuult tugevnemas.
Kas tahab tuul talle midagi öelda?
Kas siin tema pool on
midagi peidetut, täiesti võõrast;
isegi silmi pilgutades näeb ta
tundmatuid inimesi ukse taga.
Vahest need elavad siin, ja tema
on sisse tunginud?
See on seletamatu.
Vaevalt see hingab.
Lihtsad õnneained
Piisavalt vana,
et mõista
aina vähem. Näha,
kuidas valgus muutub,
rahulikult avada uks
lihtsatele õnneainetele:
soe tuul,
päev ilma ärevuseta,
head mälestused
parajal määral metsistunud aias,
ja lähimad lähedal.
Valmistu ette
Valmistu ette.
Võta esile tarvilisim,
ja see kott, mida sa kord
ümber ilma tassisid.
Kas mäletad, kuidas sa hüüdsid
seal kõrbes?
Valmistu ette.
Keegi ei vasta sulle,
isegi mitte kaja.
Erzsébet Tóth / ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla
Sipelgamuna
ainult kohal olla
laupäevases perekondlikus hommikulauas
aurava tee, kakao, mee juures
püsimatult siplevate lapsejalgade kõrval
rumalate ning vastuseta küsimuste
pooleldi või mitte poolenistigi ärajutustatud unenägude kõrval
veel soojade, segipüherdatud sängide kõrval
minekule kibeleva kärsituse
ringivedelevate supelpükste, rätikute, termoste kõrval
virguva suvepäeva kõrval
ühe sagrise, unise abikaasa
ühe poollahtise hommikumantli kõrval
ja muidugi sinugi kõrval-
ei ma vihkaks sind
ainult oleksin kohal ükskõikselt
nagu mõni kristallsuhkrutera
või kuivatatud sipelgamuna
Marcus Birro / rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe
MAHAVAIKIJAD
Ma nägin oma pärastlõunauinakul unes
et hävitasin iga viimse kui mölaka
Pealekaebajad
Võltsid sõbrad
Ja need kõige hullemad:
Mahavaikijad
Need kes näevad sinu andes ohtu
Hüäänid keskklassimäe kõrgeimal astangul
Need kes tammuvad seal
ringiratast
Näljased kiskjad
kes iial kuskile ei jõua
Kes sellepärast valvavadki oma osa mäest
marutaudis looma plahvatusliku julmusega
Ma võtsin nad kirbule
Sihtisin laskeulatuses
Ei jätnud kukke kauaks vinna
Lasin mäetipu õhku
Kiviklibu lendas merre
Pehme valge tuhapilv
Ma ärkasin heas tujus
Kirjutuslaud hiljem sel päeval:
Nurgeliselt purjetav veesõiduk
mis murdis kõiki laineid
kõiki reegleid
GONDLID
Laguuni põhjas on üks saal, mis on avatud
Surnute saal
Kui on torm lüüsitakse kirstud siit
üles pinnale
Gondlid
Ameeriklased ja jaapanlased
Saksa turistid
aidatakse kirstu
Infarktid ja liiklusõnnetused
haigused ja enesetapud
aeglustavad oma sammu
piiluvad varje jätmata eemalt
muigavad sala
tõdevad et võivad hetkeks varju jääda
või lipsata Café Floriani tassikesele
et siis jälle tõtata edasi
Anna Auzina / läti keelest tõlkinud
Maima Grı¯nberga
Meie emad
meie mõlema emad – nad on röövlieided
teeääres istuvad harkisjalu
ning tõmbavad piipu
meie emad on ka maanaised
söövad mahlase õuna ning lähevad lehmale heina niitma
meie emad on nõiamoorid
pimedates köökides kütavad pliite kui põrgus
ning keedavad midagi
nemad on ka ägedad hetäärid
sellised tõmmud värvitud silmadega
ning veiniste huultega
ning veel meie emad on hullumeelsed
pikkades valgetes särkides
hiiglaslike silmadega
hammasteta
ning ähvardavad kondiste sõrmedega
ning veel meie emad on lapsed
märgade kiharatega ümmargustel põskedel
kui nad välja nutnuna lõppuks uinuvad
Veel ammu enne seda
Nooruse heegelnõelaga ma paikan su kampsi. See on käristatud tuules, siin, kus me asume praegu. Kuskil õunapuuoksad nii raskelt painduvad üle jõe ning majad on otsapidi tänava ääres. Kui sügis on otsas, tuleb mul sünnitada last.
Püüdsin kinni pruudikimbu. Üle Vitebski veidrate majade lendasin sinu kaisus ning siin me siis oleme. Hommikul tõuseb udu, ning aedadel puhkevad rammusad jorjenid. Nad külmuvad ära ning langevad õunad. Ning siis tuleb sünnitada last.
Hiljem on neid samu valsse ning piki laudu neid samu. Ning kollased põllud. Ning majad otstega tänavat pidi. Peedisuppi sööb pruut ning kirjutab hiljem – ka sügisel pole rahu ning kõikjal laskunud hiiglaslik kurbus. Ning kui kurbus on otsas, tuleb mul sünnitada last.