Fotode kirjed kujutavad selles mälestusteraamatus sisu seisukohast enamasti sekundaarset tekstiosa, nagu see loomulik ongi. Võimalik, et paljusid isikuid fotodel, kellest pole juttu olnud ajakirjanduses ega arhivaalides, on koostaja käsitanud muusikaelus mingil määral marginaalsetena. Kuid vaadakem tähelepanelikult detaile. Kummalise argumendina mõjub üks ja sama pilt kolmes eri trükises. Tallinna Riikliku Konservatooriumi juubelikogumikus (toimetanud Andres Pung, 1989) on 32. lennu lõpuaktuse pildil kõiki isikuid nimetatud nimepidi nagu ka täpselt samal pildil hiljem ilmunud raamatus „Lilian Semper. Kestvas valguses” (koostaja Ia Remmel, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2008). Veelgi hiljem ilmunud Urve Lippuse koostatud raamatus on samal pildil (lk 212-213) osa isikuid jäänud nimetamata. Piduliku sündmuse puhul pildile jäädvustatud inimeste identifitseerimise põhimõte on seega olnud teistsugune. Esimestel juhtudel on koostajad teinud tühja tööd järgmistele uurijatele mõeldes (kellele alati jääb kahtluse korral kontrollimise võimalus). Esinduslikud ja küllalt kvaliteetsed grupipildid väärikates trükistes on märkimisväärsed sündmused. Ainulaadne foto TRK õppejõududest 1947. aasta juunis, pildistatud Tallinna reaalkooli saalis (lk 28-29), oleks kujutanud hinnatavat ajaloolist dokumenti kõigi 56 isiku identifitseerimisega, kui seda poleks paljuks peetud.
Raamatut lehitsedes leiame üsna arvukalt samalaadseid tühikuid. Näiteks pole 28. lennu lõpetajate fotol tuvastatud Aksa Aassalu (Karnavičienė), Magda Ilise, Galina Kaljuste ja Aime Siimoni isikut (lk 196); Aime Siimoniks on seejuures nimetatud keegi teine. Veel oleks olnud võimalik küsitleda eakaaslasi, kes tunneksid raamatu fotodel ära Oskar Gareliku, Maimu Hinki, Filip Joone, Kaari Kadaku, Ivar Koltsi, Renate Maasingu, Liia Mardi, Aino Soosaare, Virve Rekkaro, Imbi Seppiku (Freiberg), Hilja Soone (Moik), Salme Tertsiuse jt. Seejuures erinevad nimekujud raamatu lõpus oleva nimede registriga võrreldes kohati: Raimond Lätte / Raimund Lätte (lk 210-211, 212), Evi Ross / Eevi Ross (lk 202/200jj) – olgu see pisiasi, sest erinevus ühe kirjatähe võrra ei ole veel eksitav. Kuid miski ei viita registris, et Vilma Mallene on ühtlasi Vilma Uuetoa (lk 221, 223), kusjuures Laine Metsale (neiupõlvenimega Kallak), Leelo Kõlarile (Päts) jt viitamiseks on registris loodud vastav süsteem. Kirjanikunimi Jüri Parijõgi (lk 91) on registris muutunud nimeks Parijõe, Jüri (lk 221). Tõsi küll, absurdseid eksimusi väljapaistvate isikute suhtes on vähemalt muusikaloost kirjutajatel ikka aeg-ajalt ette tulnud. Toogem näite ajaloolase haridusega Aare Laanemäe memuaaridest („Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis”, Argo, 2011), kus on segi aetud Tartu muusikaelu kaks erakordselt värvikat isiksust – Aleksandra Sarv ja Mall Sarv. Dateerimata fotol muusikakooli direktori Aleksandra Sarve kõrval istuv autor nimetab teda „muusikakooli direktriss” Mall Sarveks, korrates seda ka raamatutekstis: „Järgnenud kohtumine muusikakooli direktrissi Mall Sarvega (1918–2002) oli minu jaoks üks tähenduslikumaid, võiks isegi öelda tipphetki, millel oli edasises elus oluline koht” (lk 96), märkigem, et autor oli Tartu muusikakooli ajalooõpetaja aastail 1963–1966.
Enamasti pannakse seda laadi viperusi ehk rangemalt öeldes raamatute vigasust toimetajale pahaks. On kaheldav, kas autoril on mõistlik oma raamatute käsikirjadesse kiirustamisega jäänud faktitühikute täiendamist jätta toimetaja tööks, too ei tarvitse sugugi tunda korrigeeritavat materjali niisama hästi, nagu autor seda ehk ise tunneb. Seega poleks eetiline selle, meid häirivalt puudutanud artiklikogumiku puhul halvustada toimetajat, kes kirjeldatavat ajajärku 1940. aastate algusest 1950. aastate lõpuni ilmselt ei saagi tunda ega ka käsikirjas paljusid vigu märgata. Kui Allan Vurma isikuloolise raamatu „Mati Palm. Slancio della voce” (Eesti Teatriliit, 2012) ilmumise puhul tõdeb ajalehearvustuse autor Pille Palm nõudlikult, et seal esinevad sama laadi „vead pole näpukad, vaid [on] hoolimatus” („Raamat meie eliitklassi lauljast”, PM 1. XII 2012), siis tuleb temaga nõustuda. Öelgem kriitiliselt välja ka eesti muusikaloo artiklikogumiku „Muutuste kümnend […]” puhul, et piinlikke vigu on kogunenud parasjagu. Raamatusse valitud pilditegelaste vaimne elu on oma aja muusikakultuuris olnud kahtlemata mitmel viisil kõnekas ja kogu sõjajärgsel ajal tegutsenud põlvkond teeninuks ära suurema lugupidamise ning tõepärasuse Eesti muusikaloolises kirjanduses.