Bryn Terfel oma fenomenaalse hääle ja võimsa kujuga on Hollandlase rolliks nagu loodud. Paljude etenduste ja plaadistuste kaudu on tema häälde salvestunud uskumatult rikaste värvide valik. Kui Terfeliga kohtus Ain Anger laval esimest korda, siis Anja Kampe ja Klaus Florian Vogt esinesid koos temaga ka möödunud aastal Münchenis Wagneri „Valküüri” lavastuses. Mõlemad lõid väga usutava rolli. Kuidas siis mõjus meie mees selles ansamblis?

Võib julgelt öelda, et väärikalt. Ain Anger on õnneks seda osa laulnud juba mitmes lavastuses ja tema saksa keele hääldus on laitmatu. Anger suudab alati usutavalt edasi anda lavakuju sisulise ja ka välise karakteri, jääda ikka truuks helilooja muusikalistele nüanssidele. Esimese vaatuse suur duett koos Terfeliga moodustas tõeliselt haarava ansambli.

„Lendava hollandlase” lavastus sündis koostöös Zürichi ja Oslo ooperimajaga. Lavastaja Andreas Homoki oli oma otsingutes püüdnud vältida traditsioonilisi lahendusi, kus laval on kindlasti meri ja kaks laeva. Tema nägemus oli viinud kõik vaatused ühtemoodi suletud ruumidesse, mis pidid nagu kujutama reeder Dalandi kontorit; teises vaatuses klõbistavad sekretäritüdrukud ketramise muusika ja teksti ajal kirjutusmasinaid jms. Zürich on seda laadi eksperimentidega harjunud ning etendus (muidugi hoopis teiste osatäitjatega) olevat läinud väga hästi, kuid La Scala publikul on igast ooperist oma ettekujutus ning kui lavastaja kummardama tuli, siis oli tema ainus tegelane, kes valjusti hüütud „buu-buu” saatel välja vilistati. Ka see on osa La Scala traditsioonidest ning on suur rõõm, et Ain Anger sai väga soojade aplauside osaliseks.