Ma ei kirjutaks sellest endastmõistetavusest, kui aeg-ajalt ei riputataks ka ajakirjandusele, konkreetsetele kanalitele ja väljaannetele parem- või vasakpoolsuse silti külge. Sealhulgas Sirbile. Kordan üle: seda sorti kahtlustel nagu see, mida väljendab Krista Kodres kõrvalveerul, pole mingisugust alust. Ei ole Sirbist saanud ega saa edaspidigi halvas mõttes “marurahvuslikku” ajalehte. Ei kuulutata siin midagi tabuks, sest väärtus on ikka arvamuste mitmekesisus. Peaasi, et need arvamused oleksid ka põhjendatud, tekstid keele ja sisu poolest ühtviisi kvaliteetsed. Kõik, mis hea, saab avaldatud. Ainsa erandiga: kui valitsusringkondadest peaks pakutama artikleid, kus üritatakse õigustada kavatsusi “julgeoleku kaalutlustel” Eestis sõna- või ajakirjandusvabadust mingilgi määral piirata, siis ma tõenäoliselt seda juttu ei avaldaks, püüdes nii aidata valitsusel pöördumatult rumalatest sammudest hoiduda. Ma loodan muidugi, et valitsuses seda sorti mõtteid ei liigu, nagu ka ideed kohustuslikust rahvusühtsusest, sest ühtviisi hukatuslikud on mõlemad. Praegu peaks meile piisama selle nägemisest, kuidas üks teine riik aeglast enesetappu sooritab. Aga teda me aidata ei saa.
Kahtlemata on viimane nädal nii mõnegi hinge väga haigeks teinud. Kui häda käes ja hing haige, siis minnakse kirikusse. Milline on Eesti riigikirik, sellest kirjutasin pikemalt 19. jaanuari Sirbis (“Riigikiriku kujunemislugu”, nr 3, lk 6). Meie usuliselt leige rahva riigikirik on üldlaulupidu, kus saadakse katarsis. Aga see juhtub korraliselt iga viie aasta tagant ning mitte tänavu. See-eest aga on tänavu vägagi sobivalt noorte laulupeo kord ja pole raske seda täiskasvanute lauluga täiendada. Mõistagi ei jõua paari kuuga ära õppida täiesti uut programmi, aga vana, 2004. aasta programmi ülessoojendamine ei tohiks midagi keerulist olla.
Miks võiks spontaanne ja erakorraline üldlaulupidu peale hingepuhastuse meile veel hea olla? Esiteks, see on juba globaalselt sissetöötatud kujund. Laulmine on eestlaste üle maailma tuntud eripära. Teiseks, “Laulev revolutsioon” on Eesti (või Balti) erandliku poliitilise käitumise kirjeldamiseks kasutusel nii entsüklopeediates kui ühiskonnateaduslikus kirjanduses. Üsna paljud üle maailma oskavad oodata, et kui me omadega puntras oleme, siis hakkame laulma. See on prognoositav, ehkki endistviisi midagi sama arusaamatut, ent muljet- ja hirmuäratavat kui brittidele võis tunduda Mahatma Gandhi kuulus soolamarss 1930. aastal.
Kolmandaks, julgeoleku- ja kaitsepoliitika eksperdid räägivad söögi alla ja peale asümmeetrilistest ohtudest, mis tänapäeva maailma iseloomustavad, ning asümmeetrilistest vastustest neile. Näiteks ka Vladimir Putini hiljutist ähvardust panna Euroopa tavarelvastusleping moratooriumi alla iseloomustati kui Venemaa asümmeetrilist vastust USA soovile paigutada Kesk-Euroopasse uusi raketitõrjesüsteeme. Kogunemine üldlaulupeole on suurepärane vastus FSB mahitatud ja makstud märatsemisele, sama asümmeetriline nagu 18 ja 19 aasta tagune ühislaulminegi.
Vabaduse ajal ei ole laulupeol lauldav kava poliitiline teema, seega ei tohiks programmi osas isegi ühtki elutervet lõhet tekkida. Ka kuuluvuse üle häälerühmadesse pole mõtet võitlust pidada, loodus ise jaotab inimesed sopraniteks ja altideks, tenoriteks ja bassideks.
Ja nüüd, hüpates oma mättalt välisilma omale, kujutlegem, kas selline asümmeetriline käitumine võiks maailmas tähelepanu pälvida ja kui, siis kas positiivset või negatiivset. Ühislaulmine poliitilise võitluse relvana on äärmuslik oma jaburuses, seetõttu ka maailmameedia silmis uudisväärtuslik. Tavalises, pisut murtud inglise keeles peetud kõned, mille pidamise kohustus on valitud riigimeestel, ei ole meedias ühislauluga üldse konkurentsivõimeline. Sest kõnesid peavad tuhanded, laulda mõistab vaid üks kõigi hulgas. Ühe, musta värvi me möödunud nädala jooksul juba pildile saime. Et must ikka tõesti mustasjaliselt must tunduks, tuleb kontrast maksimumini viia. Laulupidu on valgem ükskõik millistest diplomaatilistest ponnistustest, olgu ka need pealegi tõele, õigusele ja vabaduse vaimule rajatud.