Võib öelda, et mõnes mõttes ei olegi see sõjafilm. Filmil on sisuliselt vaid viis tegelast ja 90 protsenti filmi tegevusest leiab aset ühes pisikeses jahionnis Norra mägedes kusagil Trondheimi lähistel. Ei mingeid suuri lahinguid ega massistseene, ei mingeid eriefekte ega üledramatiseeritud näitlemist. „Valge vangistus” on lihtne ja intiimne jutustus inimese nõrkustest ja tugevustest ning ellujäämisinstinktist. Ei oleks ilmselt väga raske seada sama lugu teatrilavale; ainus, mida teatris edasi anda pole võimalik, on maastiku karmus ja mastaabid. Viimaste adumiseks kasutab Næss esmaklassilisi aerovõtteid ja suuri plaane.
Oma stilistilises hillitsetuses on „Valge vangistus” seejuures väga euroopalik film. Pole raske ette kujutada, mil moel võinuks ainuüksi väikeste rõhumuutustega teha samast loost forsseeritud „pisarakiskuja”, nagu pole ka raske aimata, kui keeruline olnuks samasuguse meeleoluga filmi lavastamine Hollywoodis.
Pealkirja mitmetähenduslikkus
Filmi pealtnäha lakooniline pealkiri on siiski mitmetähenduslik. Nimi „Valge vangistus” rõhutab, et sellal kui loo käigus on inglased ja sakslased vaheldumisi üksteise vangid, on nad kõik kogu selle aja looduse vangid ning sõltuvad looduse tujust ja tahtest. Næss kinnitab oma humanistlikku vaadet ja näitab, et kui küsimus on ellujäämises, on teine inimolend alati suurim võimalik tugi ja kõige lähem kaaslane, milline ka poleks teise inimese rahvus või usulised ja poliitilised vaated vms.
Algupärane, ingliskeelne pealkiri „Into the White” (ilmselgelt on film suunatud rahvusvahelisele vaatajaskonnale) annab võimaluse aga teistsugusteks seosteks. Ka siin tähistab „valge” ehk „white” mõistagi ääretut ja lumist loodust, ent samal ajal näib see ühtlasi viitavat valgemale ja puhtamale – ja täiesti mittereligioosses mõttes „lunastatud” meeleseisundile. Sest niivõrd kui Næssi ka huvitab ajalooline tõde, huvitavad teda rohkem ajalooline lunastus, andestamine ja mõistmine. Kui otsida tema filmist kangelast, kõige humaansemat ja aatelisemat inimest, siis on see ilmselt Saksa lennuväeleitnant Horst Schopis (Florian Lukas). Režissöör Næss ei püüa küll väita, nagu esindaks Schopise olek kogu natsi-Saksa sõjaväe hoiakuid – õigupoolest ei püüa ta väita, et Schopis esindaks üldse midagi või kedagi peale iseenda –, ent tema näide (ja tuleb meeles pidada, et tegu on tõestisündinud looga) kinnitab nii või teisiti hoolivuse olemasolu ka seal, kus enamasti on nähtud suurt kurjust. Võiks isegi öelda, et Næss suhtub sakslastesse soosivamalt kui inglastesse. Need on sakslased, kes oskavad ka oma vaenlase keelt, sakslased, kelles puudub inglaste kius ja manipuleerivus, isegi siis, kui noor ohvitser Josef Schwartz (David Kross) on pimestunud Hitleri imetleja. Vähemasti ei näita Næss sakslasi halvemas valguses, sest nagu leitnant Schopis ka välja ütleb, esindavad mõlemad osapooled imperialistlikku, üleolevat mõttelaadi.
Ajaloost tänapäeva
Kui vaadata loost endast siiski kaugemale, tuleb öelda, et üks „Valge vangistuse” võlusid on see, kui kergesti on kõik siinne tõlgitav tänapäeva. Kui nooruke Schwartz loeb lumetelgis oma kaaslastele „Mein Kampf’i”, siis on Næss sobivalt valinud sealt mitte kuigi radikaalse, ent väga ilmeka lõigu. Kui me ei teaks tausta, võiks see sama hästi pärineda mõne meie kaasaegse riigipea kõnest ärgitamaks oma rahvast ja sõdureid ohverdusele mõne suurema hüve (nt globaalse rahu) nimel. Niisamuti võib siinse konflikti toimemehhanismid küllap üsna edukalt üle kanda islamistliku ja kristliku maailma vastasseisule või mitmetele teistele etnilistele, usulistele või poliitilistele vastasseisudele maailmas.
Palju lihtsam on kõnelda ajaloost õppimisest kui seda tegelikult teha. Pealegi võib üks ajaloo õppetund olla just see, et ajalugu ei saa alati võtta absoluutkriteeriumina. Vastasel juhul pole tee lahti mitte niivõrd tõeni kui kergekäelise sildistamiseni, kus üks või teine inimene võib osutuda vaenlaseks ja vägivald tema suhtes justkui õigustatuks, pelgalt inimese välise kuuluvuse järgi.
On selge, et „Valge vangistuse” lugu oli omas ajas poliitiliselt üsna sobimatu vahejuhtum. Pole raske aduda olukorra absurdsust ja samaaegset realismi, kui Norra ohvitser nõuab brittidelt vastust küsimusele, ega nad sakslastega koostööd ei teinud, ja rõhutab, et see kvalifitseeruks karmilt karistatavaks riigireetmiseks. Linaloo ära näinu teab ometigi, et brittide koostöö sakslastega ja sakslaste koostöö brittidega oli nende suurim voorus, mitte pahe. Võib küsida, kas sama loo tänapäeva teise konteksti tõstmisel ei oleks mitte tegu endiselt poliitiliselt sobimatu looga või kas natsi-Saksa leitnandi näitamine positiivses valguses ei ole mitte endiselt mõne poliitilise jõu silmis küsitav. Næss tahab sellistest vastuoludest kõrgemale tõusta ja õppida ajaloost seda, kuidas olla inimene.
„Valge vangistus” pole kindlasti perfektne ega ka märkimisväärselt originaalne film. Mind näiteks häiris, et jahionnis oldud aeg jääb suhteliselt hoomamatuks – tegu võib olla mõne päeva, aga ka mõne nädalaga. Ent juba ainuüksi oma humanismi tõttu võiks see film vaenust ja kahtlustest nakatatud maailmas väärida hetkeks meie tähelepanu.