Tähtis on lubadus, et „riik toetab eraraha kaasamist kultuurivaldkonda” ja tõesti on hädavajalik kohendada maksusüsteemi viisil, mis avardaks erasektori võimalusi kultuuri toetada. Ka siin on probleemid osapoolte vahel selgeks rääkimata: rahandusministeerium ütleb, et võimalused on palju suuremad, kui sponsorid neid reaalselt kasutavad, potentsiaalne sponsor aga leiab, et maksusüsteem seda tegevust ei toeta.
Kui vahepeal oli tunne, et KM tahab väga jäigalt sisse viia loomemajanduse mõistestikku, siis pean väga positiivseks, et arengukavas üldiselt siiski ei käsitleta kultuuri sellest aspektist, vaid räägitakse kultuurist kui keskkonnast. See on väga oluline, sest kultuur ei ole mitte õitsva majanduse tulemus, vaid selle eeldus.
Probleemne on institutsioonide käsitlemine arengukava helikunsti osas, täpsemalt ainult ühe institutsiooni, rahvusooperi väljatoomine lauses „Rahvusooper Estonia avalik-õigusliku isikuna kannab vastutust rahvusliku ooperi- ja balletikultuuri edendamise eest ning teeb muusika- ja teatrikultuuri parimad teosed avalikkusele kättesaadavaks”. Väljendus on siin liialt hägune ja annab toitu muusikavaldkonna hirmudele kontserdiorganisatsioonide ja etendusasutuste ühendamisplaanidest. Seda laadi kavu on arutatud, kuid muusikavaldkonna toetust pole need leidnud. Tundub, et see lause püüab hoida lahti ust RO ja Eesti Kontserdi ühendamiseks, kuna aga ka rahvusooperi nõukogu pidas oma viimatisel koosolekul igasuguseid ühinemisplaane ebaotstarbekaks, siis tuleks programmi see punkt ümber sõnastada. Ilmselt polegi mõtet tekstis institutsioone eraldi mainida (nagu oli ka algne kokkulepe), vaid piirduda kinnitusega, et riik jätkab tipptasemel kollektiivide ja organisatsioonide finantseerimist ja arendamist. Kui aga kedagi nimetada, siis peab loetelu olema pikem ja hästi tasakaalustatud.
Oluline on programmi punkt, mis rõhutab muusikahariduse kõikide astmete käsitlemist tervikliku süsteemina, kuid veel tugevam sõnastus rõhutaks siin kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi koordineeritud koostöö vajadust.
Dokument käis välja ka ühe, esialgu üsna toore ühinemiskava: „Kaaluda tuleks perspektiivis ühtse Kaunite Kunstide Akadeemia loomist”. Mitte ükski valdkond ei ole seda ettepanekut teinud ja tegelikult ei selgu lausest isegi, kas see võiks olla õppeasutus või pigem organisatsioon nagu suurriikide kunstide akadeemiad Académie française või The American Academy of Arts and Letters. Viimane plaan oleks päris intrigeeriv, aga kunstikõrgkoolide ühendamise idee tuleks arengusuundadest välja jätta.
„Killustumine” on kultuuris, eriti väikese kultuuri puhul, ülioluline: mida rohkem on valdkondlikult määratletud struktuure, seda elusam on kogu süsteem. Majandusinimesele võib see väide olla arusaamatu, sest ikka tundub, et unifitseeritud struktuur on tõhusam, aga sisulise tõhususe tagab kultuurivaldkonnas just mitmekesisus. Kõnelemata sellest, et väljendit „kaaluda tuleks” ei ole mõtet programmi panna. Alati võib erinevaid arengusuundi kaaluda, aga programmi tuleb kirjutada kaalutud tegevussuunad.
Meenutan siinkohal veel paari punkti, mis meie sisendis olid olemas, aga pole ühisdokumenti jõudnud, kuigi võiksid seal olla. Rõhutasime, et „kultuuri toetamise aluseks on väärtuspõhine hindamine” ja see oluline teema võib-olla ei puutugi praegu kultuuriministeeriumisse. Kümmekond aastat tagasi hirmutas KM kunstirahvast kvantitatiivsete näitajatega ning kavandas nende alusel projektide hindamist. Praegu on olukord muutunud ja pigem räägivad kunstiinimesed ise, et statistikat ja eeldusandmeid võiks olla rohkem. Täna on KMis valmisolek lähtuda projektide sisu kvalitatiivsest hindamisest olemas, kuid hindamise vähest läbipaistvust ja objektiivsete kriteeriumide puudumist heitis ette riigikontrolli äsjane audit. Seepärast on selleteemalist diskussiooni tarvis ilmselt hoopis väljaspool KMi.
EMNi pikast dokumendist pole lõppteksti jõudnud ka piirkondlike muusikakompetentsikeskuste loomise mõte. Kogu mõtlemine käib sedapidi, et kultuur sünnib linnas. „Linnast välja” jõuab mingi kaasprodukt, mis maandub ettevalmistamata keskkonda, tühja ruumi, sest maal ei olegi baasi, kuhu kas või üksik kontsert sobituks. Oleks tõhusam, kui seda protsessi ei käivitaks „pakkumine” linnast, vaid „tellimus” maalt. Sõna „kultuurimaja” seostub küll möödunud aegadega, aga tähenduselt sobib see hästi: maale oleks tarvis mitmekesise kultuuritegevuse ja -hariduse piirkondlikke keskusi.
Toetan väga, et iga üldisema suunise juurde võiks lisada mõne konkreetsema tegevuse või eesmärgi. EMNi sisendis oli neid hästi palju: nägime suurt vaeva, et neid välja sõeluda, sarnaseid ühendada ja teha võimalikult kontsentreeritud dokument. Kuigi teadsime, et sealt jõuab lõppdokumenti vaid mõni üldine sõnastus. Kindlasti peaks nüüd veel üritama liita arengusuundade juurde konkreetsemad viited valdkondlikele arengukavadele.
Üles tähendanud Tiina Mattisen