Kodulugu on just see, mida Aaviksoo silmas pidas: noppida minevikust välja episoode, mida glorifitseerida ja pompoosselt tähistada, ning vaikida maha need, mis meid soodsas valguses ei näita. Me tähistame lippude lehvides 1210. aasta võidukat Ümera lahingut, kuid ei taha meenutada teist Ümera lahingut aastal 1223, kus me orduvägedelt häbiväärselt lüüa saime.
On siiski ka kaotusi, mida me tänapäevalgi mälestame. Üks neist on Tallinna märtsipommitamine, mille käigus sai surma 463 inimest. Kuid me teeme sedagi tendentslikus vaimus: põhirõhk on idast tulevate liitlasvägede barbaarse teguviisi häbimärgistamisel, kusjuures vaikitakse maha hoopis mastaapsem veretöö – Dresdeni pommitamine 1945. aasta veebruaris, mille käigus hukkus Rahvusvahelise Punase Risti andmeil vähemalt 275 000 tsiviilelanikku. Vaikitakse, sest selle toimepanijatest on tänaseks saanud meie olulised liitlased.
EA II-st ärgitatud vaidluste keskpunkti on tõusnud eestlaste muistne vabadusvõitlus – kas see on tõsiasi või soovunelm –, samuti see, kas XIII sajandiks oli juba välja kujunenud ühtne eesti rahvas. Lingvistid on jõudnud järeldusele, et eesti keeleala on moodustunud pika aja jooksul läänemeresoome hõimude murdeliiduna, kusjuures esmased murdepiirid kinnistusid ilmselt juba esimese aastatuhande lõpuks. Konsolideerumine enam-vähem ühtseks keelekollektiiviks toimus XII kuni XV sajandini ja seda eeskätt tänu vahetule kontaktile keskalamsaksa keelega.4 XIII sajandil erilist ühtekuuluvust ilmselt veel ei tuntud, sest korraldati vastastikku rüüsteretki, nagu kinnitab Läti Henrik, ja oldi hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes.
Kõnealusele köitele on ette heidetud eestlaste kangelasliku ajaloo pisendamist. Oleneb mõõtkavast. Tundub, et EA II on valinud õige mõõtkava ning mõõdutunde puudumise poolest paistavad silma just valitsev mälupoliitika ja riiklik propaganda, kus kasutatakse igal võimalusel hüperboole. Kõige värskem näide: rahvast kutsutakse üles tähistama 27. märtsil Eesti priiuse põlistumise päeva. Siin tasub küsida, kus on garantii, et see priius kestab igavesti, ja mida on see priius väärt, kui praeguste arengutendentside jätkudes eesti rahvuskeham kokku kuivab? Või asisemalt: kui me oleme veendunud, et Eesti riiki enam miski ei ähvarda, siis milleks meile kõiksugu kaitsekontseptsioonid ja kulukas kaitsevägi?
Viimasel ajal on räägitud ühise Euroopa ajaloo koostamisest, mis rahuldaks kõiki, aga vaevalt sest asja saab. Kuidas kodulood klappima panna, et neist kujuneks rahvusteülene ajalugu? Mõelgem, mis pilguga vaatavad head naabrid lätlased meie „muistsele vabadusvõitlusele” – olid ju nende esivanemad enamasti vastasleeris. Hullemgi veel: 1208. aastal käisid ugalased koos sakslastega rüüsteretkel latgalite alal. Sestap on lätlastelgi oma erapoolik kodulooline narratiiv. Meie ametliku ajalookirjutuse polaarsus on korduvalt vahetunud vastavalt sellele, millise suurriigi koosseisu või mõjusfääri me oleme kuulunud. Kuid on üsna kindel, et praegu ei tee me korrektiive oma ajalookäsitluses välisel survel. EA II autorid annavad endale aru, et ajalugu ei kirjutata sotsiaalses vaakumis ja nende käsitlust mõjutab tahes-tahtmata Eesti kuulumine Euroopa Liitu. Selle tõsiasja teadvustamine on ainus võimalus kahandada või tasalülitada seda laadi sotsiaalseid ja poliitilisi mõjutusi.
Hasso Krull on EA II-le süüks pannud mitmehäälsuse puudumist.5 Peeter Torop arvab vastupidi.6 Aga isegi kui sel süüdistusel on alust, on olukord parem, kui enne köite ilmumist: paaris koduloolise histooriaga moodustavad nad nauditava dueti. Ja veel. Kui see raamat peakski lööma mõra eesti identiteedidiskursusse, siis võib lohutada end sellega, et küllap soodustab käimasolev seanss meie individuatsiooni rahvusena.
1 http://www.diplomaatia.ee/artikkel/infokonfliktid-ja-enesekaitse.
2 Eesti ajalugu. II. Eesti keskaeg. Koost ja toim A. Selart. Tartu, 2012.
3 Marek Tamm räägib selles ühenduses „monumentaalsest ajaloost”, kuid jääksin siiski oma sõnavaliku juurde, sest meie rõhuasetused on mõneti erinevad. Vt Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 28–30.
4 Vt Karl Pajusalu, Eesti keeleala piirid. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 3.
5 Hasso Krull, Armas ajalugu. Suur Litootes ja vabadusvõitluse muster. – Sirp 24. I 2013.
6 Peeter Torop, Autokommunikatsioon ja identiteet. – Vikerkaar 2013, nr 1-2, lk 132.