Pole just eriline ime, et kunstimeister või õpetlane hakkab hambaid kiristama, kui kuuleb majandusministri suhteliselt hooletult pillatud fraasi, et „ah, andsime neile jälle mõne miljoni”. Vaimuinimest ennast on taltsutatud opereerima suurusjärkude võrra madalamal tasemel. Kui kultuuriminister käis esmaspäeval riigikogus vastamas kahjuks ääretult asjatundmatutele arupärimistele, pidas ta vastamisel õigeks saavutustena välja tuua, et kirjandusprogramme toetab riik aastas 120 000 euroga ning kirjandust ja raamatukultuuri kultuurkapitali kaudu mitu korda rohkemgi. Eks reisimine ja lugemine on muidugi eri hinnaklassist tegevus, aga see just ongi poliitilise valiku küsimus, kas doteerida väheseid külluslikult või paljusid natuke. Nn rahvuslikule lennukompaniile pealemaksmine pakub mugavushüve mõnele protsendile (kui mitte promillile) elanikkonnast. Aastas veetakse kuskilt eikuhugi ehk miljon hinge, neist märkimisväärses osas välismaalasi. Ainuüksi meie raamatukogudest võeti mullu lugemiseks üle 11 miljoni teose, rääkimata siis statistikas peegeldamata salalugejatest, kes endale raamatu soetanud. Kuid lõppegu undamine!

Tänase Sirbi keskne teema on riigi kultuuripoliitika põhisuunad. Kuna Sirbi toimetuse struktuur ei järgi täpselt kultuuriministeeriumi oma, jäävad mõned teemad esimeses järjekorras avamata. Järje lootuses. Ma kinnitan, et see, millest selles lehes rääkida ei jõua, pole sugugi vähem tähtis seekord analüüsitust. Mahul, oskusel, kiirusel ja mõistusel on lihtsalt piir.

On midagi, mis riigi kultuuripoliitika põhisuundade planeerimisel suurejoonelise ja reljeefsena esile tõuseb ja osutamist väärib. See, kuidas on suudetud vältida seda va tüütut ja ebamugavat rahajuttu, mis sest, et muidu meite meestel ka südaöösel huulil range rahandus ja tasakaalus eelarve. Sõna „raha” esineb põhisuundade dokumendis korra liitsõnas „eraraha” ja veel mõne korra Eesti tegijameeste naudinguverbi „rahastama” tüves. Ei enamat.

Vastuolu kulu- ja tulupoole vahel on kunstlik. Ülikoolis saavad filoloogid ja matemaatikud suurepäraselt läbi, mitte ainult omavahel vaid ka ökonomistide ja isegi juristidega. Seega ei tohiks olla midagi lootusetut ülesandes rääkida rahast kunsti või kunstist raha keeles. Taandades probleemist kõik mõõdetavad omadused, milles eesti kultuur on turul võrdväärne kõigi teiste kirjalike ehk kõrgkultuuridega, jääb järele vaid üks mõjuv turutõrge – eesti keel. Küllap just seetõttu Reformierakond pidaski mõne aasta eest vajalikuks põhiseaduse preambulit täiendada. Algselt nõudis põhiseadus rahvuse ja kultuuri üleaegset säilitamist, valitsuspartei mahitusel lisati ka eesti keele kaitse ja säilitamise nõue. Maksku mis maksab.

Hästi nii. Olgu see ka edasise arvutuse aluseks, sest pole raske näha keele, raha ja turu seoseid. Valides turu rippmenüüst eesti keele, kaotad rahas kümme kuni tuhat korda. Ja see kehtib kirjanduse ja lavasõna kõrval ühtviisi skulptuuri, ooperi ja disaini kohta. Järelikult on Eesti riikliku kultuuripoliitika tähtsaim ülesanne selle kiire väljaselgitamine, millist mõju mis tahes loomingulise eluavalduse majandusedule avaldab keelevalik. Kui selgus käes, pole midagi lihtsamat kui maksude, maksusoodustuste, toetuste ja tasanduste abil õigluse jaluleseadmine. Sest milleks muuks see riik meil ikka eksisteerib?!

Ka vastsed põhisuunad vingerdavad keeleküsimusest sujuvalt mööda. See on lihtne, sest kunagise poliitilise kapriisi tõttu ei asu eesti keel mitte kultuuri-, vaid hoopis haridus- ja teadusministeeriumi valitsemisalas, on teisele isandale läänistatud. Kuid kallist keelekomponenti arvesse võtmata jääb tehe ja võrrand kultuuris poolikuks. Ja võimalik, et just sellesama tõttu valitsebki otsustajate seas mõistmatus, kui kuulevad kultuurisektori järjekordsest rahataotlusest. Tegelikult ei küsita ju rohkem ega vähem kui miinimumi eestikeelse kõrgkultuuri püstihoidmiseks ja arendamiseks, nagu põhiseaduses kirjas. Tellimus on täidetav, kui valitsus ja parlament töö hinnas ükskord ometi selgusele jõuavad ning selle tulemusel langetavad ka praegusest erineva, adekvaatse rahaotsuse, milleks nemadki on põhiseadusega kohustatud.