läbi heleda kevadise vihmasaju
porisel rajakesel lepavõsa varjus
värsked piisad puudutamas
unist hommikust nahka
siin sa siis nüüd oledki
taevas
üks pilv mis näeb välja
nagu lohe
peaaegu puudutab
puude püüdlevaid latvu
jalad ongi juba märjad
ta jõuab välule
sellest silmipimestavast
veidi hämarast mälestusest
ei tea see väike ilus tüdruk
veel mitte midagi
tema elavais silmis
peegeldub hommikupäikse
esimene sirutus
taanduvate pilvede tagant
päike sa oled nii soe
ta hingab sisse
ei tea veel et seda hommikut
meenutab ta üle 80 aasta hiljem
taas tüdrukukesena
haiglas
nagu teisigi
pika elu õnnehetki
kui suur ja imeline
see võib olla
mõnikord on tal niipalju jõudu
et teha raamiga kümme sammu
mõnikord pole niipaljugi
et ulatuda
oma siledate peente kätega
tassini laual mille õde
on veidi eemale nihutanud
janu
täpselt nagu siis
selle teise ajastu
uduvihmasel kevadhommikul
teel allikani