28. aprilli õhtupoolikul lahkus meie hulgast pärast rasket haigust luuletaja Debora Vaarandi.

Debora Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus. Tema lapsepõlv möödus Tallinnas ning Saaremaal. Iidne Tallinn ja Saaremaa rannad, metsad, vaene kivine maapind, vanad külad ning sealne inimene on olnud olulised pidepunktid ka Vaarandi luules.

Alles möödunud suvel, 90. sünnipäeva eel, avaldas Debora Vaarandi suurepärase ja detailirohke mälestusteraamatu “Aastad ja päevad”, kus meenutab oma elu esimesi kümnendeid: “Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.”

Vaeses peres üles kasvanud tark tüdruk lõpetas kitsaste olude kiuste Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja jõudis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus 1936. aastal Eesti Naises. Ülikooli ajal avaldas  toonane Debora Hint arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes, tõlkis Alfred Adleri “Inimesetundmise”.

Abikaasa Aadu Hindi kaudu tekkis tutvus Tartu vasakpoolsete haritlastega. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal töötas noor naine Rahva Hääle toimetuse kultuuriosakonnas, oli vastasutatud kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja ning hiljem peatoimetaja.

Sõja-aastatel viibis Debora Vaarandi evakueerituna Venemaal ja Kasahstanis. Sõjaaegsest elust on ta värvikalt ja detailiküllaselt kirjutanud oma mälestusteraamatus.

Debüütkogu “Põleva laotuse all” ilmus 1945. aastal. Selle raamatu kodust kaugel kirjutatud luuletustes on valusat koduigatsust ja ehtsat kodumaa-armastust:

 

Jälle pikas vereriides astub isamaa,

jälle verelilled tõusevad ta pinnast.

Aga kas veel laule tärkab sinna,

kuhu langevad ta pisarad?

“Koidulaga”, 1943

1946. aastal Hiiu kopsuhaiglas kirjutatud “Saaremaa valss” on Raimond Valgre viisistatuna praeguseni ülipopulaarne laul. Järgnesid luulekogud “Kohav rand” (1948) ja “Selgel hommikul” (1950). Debora Vaarandi luulesse tuleku aeg ei olnud just soodne noorele lüürilisele andele. Elu lõpuaastatel ongi luuletaja tunnistanud: paljugi nende aastate loomingust oleks võinud kirjutamata jääda.

Murranguliseks nii Debora Vaarandi loomingus kui ka kogu eesti luules kujunes luulekogu “Unistaja aknal” (1959) ilmumine. Olulisemaid selle raamatu luuletusi on “Lihtsad asjad”:

 

Astusin lihtsate asjade juurde,

toetusin lihtsale heale…

Kaugete tähtede lõputu valgus

rahuna voolas mu peale.

 

“Rannalageda leib” (1965) ja “Tuule valgel” (1977) on tähised luuletaja kunstilise täiustumise teel. Kujunditäpselt ja mõjusalt kujutab Debora Vaarandi seal oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust. Järjest kesksemaks luuleaineks tema loomingus sai lapse- ja noorpõlves kogetu, mällu talletatu.  

Debora Vaarandile on olnud olulised nii mereavarused, taevalaotus pea kohal, aga ka maa, muld meie jalgade all. Luuletuse “Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Saar ja aed on tema luule pärusmaa. “See hommik on aedniku päralt,” ütleb luuletaja. Tema inimesed mõtlevad Kassari murumõtteid ja vaatavad merele. Ja aidaku neid Hea Lõikusejumalanna!

Debora Vaarandi vahendusel on eesti keelde jõudnud soome, saksa ja vene head luulet (Aleksis Kivi, Eino Leino, Katri Vala, Edith Södergran, Anna Ahmatova, Aleksandr Blok, Sergei Jessenin, Heinrich Heine, Bertolt Brecht jt).

Lahkunud on üks silmapaistvamaid eesti luuletajaid.

 

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium