Kuidas sõnastada Kaarin Raidi parimate lavastuste ühisosa? Armastus, usaldus, unistus on inimese elu pärisosa ja meie olemise ainus mõte. Nii lihtne? Nii saavutamatu? Nii igavene.

Üks mu lemmikuid, Richard Nashi „Vihmameister” (Ugala, 1990). Lavastuse nukkernaljakas finaal, kui end ise juba peaaegu vanatüdrukuks mõelnud Lizzie (Külliki Saldre) on korraga uskumatu valiku ees: teda tahavad, kutsuvad kaks meest korraga. Üks on igati eluline mees oma mõrade ja veidrustega, politseinik File (Elmo Nüganen), teine on puhas unistus, Nipernaadi sugulashing, pikk ja ilus vihmameister Starbuck (Allan Noormets). Ja siis see unustamatu viiv, need ainuõiged „valed sõnad”, millega vihmameister ise Lizzie’ teisele mehele n-ö üle annab, teadlikult loobub, et minna oma teed, jääda truuks oma unelmatele, tunda lüürilist ja valusat andmiserõõmu. Ja hetk hiljem kogeda elu esimest väljavõlutud vihma.

See on see Kaarin Raidi rohukannel. Kuulatlen. Mäletan. Olen tänulik.

Pille-Riin Purje

Kui pärast lavakunstikooli Ugalasse tööle läksin, siis mäletan küll, et minus pesitses väike valge kadedus nende kursusekaaslaste suhtes, kes sattusid Kaarin Raidi truppi mängima. Ent seda kadedust jätkus lühikeseks ajaks, sest üsna ruttu, see võis olla juba esimesel hooajal, olid asjalood nii, et Kaarin mängis minu lavastuses ja mina mängisin tema lavastuses ja mingi ühine ettevõtmine oli meil veel pooleli – seega, kolm prooviperioodi enam-vähem üheaegselt. Kui praegu mõelda, tundub, kuidas oli see kõik korraga võimalik, aga ilmselt ei olnud väikelinnas lihtsalt muud teha kui hommikust õhtuni proovi. See oli väga ilusa ajajärgu algus, suur sisuline ja sõbralik tutvumine, üksteisest lugupidamine ja sõbrunemine.

Nii inimesena, naisena, lavastajana kui ka näitlejana iseloomustab Kaarinit tundlikkus. Harva leiab lavastajate seast ka nii naeruhimulist, hea ja peene huumoritajuga inimest. Temaga koos töötades sai palju nalja, aga need naljad olid alati suunatud, selles mõttes, et teenisid koostöö huve. Kuigi lavakunstikooli päevil me ei kohtunud, on ta kindlasti üks minu õpetajatest: tänu tema lavastustele sain ma vist aru, mida näitlejana laval olemine üldse tähendab. Ugala päevil oli meil väga hea üksteisemõistmine, kuni selleni välja, et vahel piisas, kui Kaarin ütles mulle „Kuule, Elmo …”, ja mul oli kohe selge, mida ta öelda tahtis. Või vastupidi – mõistsime üksteist poolelt sõnalt. Olen tänulik, et elu on mind Kaariniga kokku viinud, ja seda kurvem oli tookord Ugalast lahkuda.

Kaarini lavastamislaadi võib nimetada pehmeks varjatud režissuuriks. Tal pole karmi lavastajakätt, mis lajataks rusikaga lauale, vaid ta viib oma tahtmise läbi vaikselt, tundlikult, toetudes palju intuitsioonile ja elukogemusele. Ta ei lükka ega tõuka inimesi, kellega ta töötab, vaid suunab neid pehmelt, nii et näitlejale võib jäädagi mulje, nagu ta oleks ise kõik avastanud ja loonud, ehkki tegelikult on selle taga lavastaja. Kaarinilt olen ka õppinud, et lavastaja kontseptsioon ei pruugi tähendada seda, et esimesest hetkest, kui vaatajana saali maha istud, lajatatakse sulle kohe väga selgelt ja klaarilt kogu kontseptuaalne pakett ette ning siis lihtsalt mõtled „ahhaa, selge!” ja edasi ainult vaatad, kuidas see on läbi viidud. Lavastuse kontseptsioon võib ka etenduse käigus varjatult sinusse imbuda. Kaarini proovis kontseptsioonist võib-olla eriti ei räägitudki, aga ta poetas mõne sellise lause või tegi mõne tegelase kohta tähelepaneku, mis pani näitleja jaoks äkki paika kogu rolli. Vaataja läheb aga pärast etendust saalist välja ja oskab öelda küll, millest Kaarini lavastuses räägiti – ei ole alati tarvis kohe kontseptsiooniga lajatada. Pehme, tundlik, intuitiivne, väga südamlik režissuur.

Näitlejana on Kaarin mänginud kahes minu lavastuses: „Charley tädis” ja „Kajakas”. Meile, noortele, tundus tookord Ugalas teed alustades kõik põnev ja avastuslik ning ka Kaarinit vist tõmbas intuitiivselt noorte poole, meil oli väga hea klapp. Mäletan, proovis võis ta tuua väga täpseid elulisi näiteid. Tema näitlejalikud valikud olid vahel ootamatud, vaatasid, et tõesti, ka nii saab mõelda ja teha, ent selle taga polnud mitte ainult teatri- vaid ka elukogemus.

Naislavastajaid võiks olla teatris üldse palju rohkem, ent ega see naistele kerge amet ole. Meestel on millegipärast kombeks naistest kas üle sõita või pidada neid küll eluliselt vägagi vajalikeks inimesteks, aga mis professiooni puutub, siis tihti arvatakse, ju see mees teab ikka asja paremini kui naine. Tegelikult ei räägi selline arvamus naistest, vaid meist, meestest.

Tervitan, õnnitlen, ootan kohtumist.

Elmo Nüganen

Lavakunstikooli ajal oli meie kursusel õnne sattuda Ugala teatrisse praktikale just siis, kui seal olid toimunud suured nihked: XIII lennust oli Ugalasse tulnud väärt seltskond noori – Nüganen ja Noormetsad – ning nad olid saavutanud hea klapi Kaarin Raidiga. Sellest sündis viljakas koostöö, mida oli kõrvalt kosutav vaadata. Taustast veel niipalju. Muidugi ma teadsin teatriajaloost, et Kaarin oli olnud mingit moodi teatriuuenduse printsess – ta küll ei võtnud otseselt osa sellest möllust, mis Vanemuises tookord käis, kuid ta tegi 1970. aastate keskel mõned väga olulised lavastused: „Vihmameistri” ja „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase”. Teadsin sedagi, et ta oli õppinud Efrose ja Knebeli juures. Paraku tema varasemaid lavastusi polnud ma näinud, aga need, mida tookord Ugalas mängiti – näiteks „Rohukannel” ja „Vihmameister” –, olid väga hästi jutustatud lood, tohutult südamlikud ja soojad. Minu kursusekaaslastega lavastas Kaarin siis Shelagh Delaney „Mee maigu”. Kaarin esindab tegevusliku analüüsi koolkonda ning tema lavastused on ikka olnud psühholoogiliselt hoolega läbi töötatud ja alati jõulise pealisülesandega. See pealisülesanne on olnud peamiselt usust, lootusest ja armastusest. Noor, nagu siis olin, kujutasin teatrit, mida mina teha tahan, ette teistmoodi, palju kiirema pildivahetusega ja fragmentaarsemana.

Kaariniga läks asi isiklikuks seoses hoopis ühe näitlejatööga. Kursuseõel Katri Kaasik-Aaslavil tuli idee lavastada täispikk näidend, Ibseni „Väike Eyolf”, ja kuna Ugala teater pakkus selleks lavastuseks oma tuge, siis öeldi, et ehk tahate võtta ka mõne näitleja. Selles näidendis on tegelane Rotimoor. Katri võttis julguse kokku ja tegi ettepaneku Kaarinile. Seda lavastust tehes sattusime Kaariniga suhtlema ja rääkima. Oli ikka tunne küll, et oled laval koos legendiga, inimesega, kellel on öelda midagi salapärast. Mul oli septembri lõpus sünnipäev, mille puhul kinkis Kaarin mulle Günter Grassi „Plekktrummi” ja kirjutas sinna sisse pühenduse „Õnne sulle su kaaluraskel teel”. Meie sünnipäevad on lähestikku, ja siis ma mõtlesin ta peale, et tähtkuju tähtkujuks, aga naislavastajal on teatris ikka neetult raske, palju raskem kui mehel. Nii imelikult kui see uuel aastatuhandel ka ei kõla. Kaarinil on seljataga palju vintsutusi ja ega ta oma elu lihtsaks ole teinud. Loomingus on ta olnud üsna kompromissitu, teinud enamasti ikkagi vaid seda, millele ta saab ise alla kirjutada. Suuremal osal meie XV lennust on jäänud Kaariniga mingi emalik kontakt, teda pole mitte kunagi kutsutud lugupeetud Raidiks, vaid ikka Kaariniks.

Olen vaadanud Kaarini noorpõlvefotosid ja mõelnud, mida tegid samal ajal tema põlvkonna naised Euroopas. Ariane Mnouchkine asutas Päikeseteatri ja Pina Bausch oma tantsuteat
ri. Kaarin oleks olnud küll sedamoodi emamesilane, kelle ümber koondunuks pilv, kui ühiskondlik formatsioon oleks olnud teistsugune. Kuigi Kaarin pole eriti institutsionaalne inimene ja tema režiikäsitlus on loomult pigem klassikaline, oleks võinud midagi sellist sündida küll. Kui minna jälle isiklikuks, siis tema lavastustes valitsev headuse imperatiiv on see, mis on ehk mulle külge jäänud ja mida olen püüdnud praktiseerida.

Kaarini puhul tunduvad mulle tähtsad ka tema õpingud Moskvas. Metropolis õppimine on kahe otsaga asi. On nähtud neidki, kes pole pärast suutnud õigupoolest kuskil enam kohaneda, olgu siis põhjuseks see, et Eesti tundub nii mannetu, või on enesehinnang kasvanud niisugustesse kõrgustesse, et unistuste ja reaalsuse vahel haigutab suur lõhe. Kaariniga see nii ei ole. Temas on mingit laadi suurilmlikkust – pärinegu see siis Moskvast või olgu kaasasündinud –, Vene suurlinnade vaimuaadli jooni, aristokraatlikkust, mis ei tähenda kõrkust, vaid tajupeenust, huvi hinge peensuste vastu.

Jaanus Rohumaa

Kaarin Raid

Sündinud 22. oktoobril 1942. aastal Rakveres, lõpetanud 1967. aastal Moskvas GITISe lavastaja erialal (juhendaja Maria Knebel). Töötanud lavastajana Pärnu Endlas (1967–1974), Noorsooteatris (1974–1977), Vanemuises (1977–1982), lavastaja ja näitlejana Viljandi Ugalas (1983–1995 ja 1999–2005). Aastatel 1974–1978 oli ta kõrgema lavakunstikooli õppejõud ja 1994–1999 Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud.