Kuigi armastatu aeglane liikumine surma suunas on väga emotsionaalne teema, ei lähe „Armastus” hetkekski melodramaatiliseks. Anne’i ja Georgesi armastust ei väljendata suurte sõnade ja žestidega ning kaotusvalu ei saada nutujoru ja pikk mälestuste kollaaž. Nende ümber on neli seina ja vaikus (väikeste klassikalise muusika vahepaladega) ning tervisliku seisundi halvenemist väljendatakse muutustena nende argielus. Kui Anne oma esimese insuldi saab, ei anta arstidele sõna selle informatsiooni jagamiseks, vaid näidatakse, kuidas Anne pärast munakeetmist hommikusöögilauas järsku tavatult vait jääb ning küsimustele ei reageeri. Vesi soliseb taustal kurjakuulutavalt („Psühho” kangastub vaataja mälus), Georges läheb pükse vahetama, et midagi ette võtta. Kööki naastes on Anne aga endine, kuid ei mäleta, mis hetk tagasi juhtus. Korraks jääb mulje, et äkki kujutaski Georges kõike seda ette. Ja siis hakkab Anne teed kallama – ja kallab mööda.

Anne’i haigusest teavitatakse vaatajat praktilise muutusena lihtsas igapäevases tegevuses. Ei keskenduta mitte sõnadele, mis aitaksid selgitada juhtunut, vaid toimunu praktilistele tagajärgedele. Nagu Georges seda kirjeldab: elu läheb edasi ja siis ühel päeval on kõik läbi. „Armastuse” fookuses pole emotsioonid, vaid eelkõige situatsioonid.

Kuigi Haneke lähenemist võib pidada kuivaks ja ratsionaalseks, ei puudu lihtsusel oma võlu, mida rõhutatakse visuaalsete valikutega. Ühed meeldejäävamad stseenid filmis on need, kus Georges aitab Anne’i kas voodilt või mujalt püsti ning nad liiguvad aeglaselt üksteise najal ühes kohast teise. Kaamera püsib kannatlikult paigal, hoiab distantsi. Vaatamata sellele, et põhimõtteliselt demonstreerivad need stseenid Anne’i puuet ja liikumisraskuste süvenemist, tõmbab kaadri pikkus tähelepanu selle lihtsa ja praktilise tegevuse füüsilisele ilule – nad justkui tantsivad, aga surmatantsu.

Kuna kaamera ei käi tegelastel järel ega rõhuta iga näovärelust, jääb sündmuste kese mitmel korral kaadrist välja. Näiteks filmi ainsat tundepuhangut (või pigem sooja komplimenti), kus Georges ütleb Anne’ile, et ta näeb täna hea välja, saadab kaader tühjast koridorist, sest tegelased vahetavad kohta, kuid kaamera jääb paigale. Selliste kaadritega tõstetakse Anne ja Georges iseenda loost välja, millega rõhutatakse nende loo universaalsust ning vihjatakse paratamatule lõpplahendusele. Nad on paarike nagu iga teinegi, kes teevad komplimente ja arutavad olmeprobleeme, kuid lõpuks jääb esik ikkagi tühjaks. Filmi lõpukaadrites, kus Anne’i ja Georgesi tütar vanemate korteris ringi käib, on rõhutud samuti tühja ruumi väljendusrikkusele, et edasi anda tunnet, mis tekib siis, kui paratamatu lõpplahendus kätte jõuab.

„Armastus” on kahtlemata meisterlikult filmitud, kirjutatud ja näideldud. Linateos on väga täpselt üles ehitatud – igale sündmusele võib leida eelnenud vihje. Enne kui vikatimees kimbutama tuleb, murtakse vanapaari kodusse kontserdi ajal sisse; Georgesi vaatlejarolli Anne’i mandumises võib tõlgendada paralleelina filmi alguses näidatud pikale kaadrile, kus näidatakse publikut kontserti nautimas jne. Kõik, mis lineaarsest loost kõrvale kaldub, näiteks tuvistseenid ja lühikesed unenäokaadrid, on liiga lühikesed või seosetud, et pakkuda ainest tõlgendusteks. Kõik klapib ja töötab ühe eesmärgi heaks: luua võimalikult tõepärane keskkond universaalse aja pöördumatuse ilu ja valu kogemiseks.

Just see ülim funktsionaalsus ja täpsus võib aga osutuda vaheda teraga mõõgaks. Kogu filmi emotsionaalsus ja võlu põhineb realismil – toimuva otsestel paralleelidel igaühe eluga. Vaataja viiakse käekõrval aja pöördumatuse kogemiseni ilma ühegi kõrvalepõiketa, mistõttu võib kohati tekkida tunne, et õhust jääb puudu ja tahaks ruumi ise mõelda.

Erinevalt Haneke eelmistest filmidest puudub „Armastusel” igasugune avarus ja mõõde väljaspool ennast ja emotsiooni, millesse küll meisterlikult, aga jäärapäiselt klammerdutakse. Neli seina, kaks inimest, kaks tundi ja surm peavadki muidugi olema lämmatavad, sest see ongi eesmärk, kuid selle mõtteni vaatajat mitte ei suunata, vaid see surutakse jõuga peale samamoodi, nagu Anne’i sunnitakse virsikuputru sööma.

Haneke vaatleb „Armastuses” üpris emotsionaalset teemat kalkuleeritud asjalikkusega ning tulemuseks on väga tõhus ja läbimõeldud film. „Armastust” pole meeldiv vaadata ega südames seedida. Pikad lõputuna näivad kaadrid igapäevaelu toimetustest toovad küll välja liikumise ilu ekraanil, kuid ei vähenda summutatud, kuid sellegipoolest teravat valu, mida tekitab üldinimliku hirmu realistlik kujutamine. Vaatajat ei juhatata läbi selle kadalipu õrnalt suunates, vaid jäigalt sundides, ridade vahele ei jäeta vahesid. Aga sedagi võib tõlgendada kui järjekordset efektiivset vahendit oma sõnumi võimendamiseks. Ehk polegi tunneli lõpus teisi tasandeid ja tõlgendamisvabadust? Pole kahtlustki, et „Armastus” on suur film, mis jääb kummitama ja tuletab meelde, et iga hetkega tuhiseme me kõik peadpööritava kiirusega paratamatu kuristiku poole, kuid iga hetk sel enesehävituslikul teel on omamoodi seletamatult ilus.