Üsna sageli võtavad arhitektid, kes on kahtlemata väga vaimukad ja loomingulised, oma mõtte väljendamiseks tarvitusele uusi sõnu. Paraku ei käi see nii lihtsalt. Avalikkusele lugemiseks mõeldud tekstis tuleks vältida vaid kitsale ringile mõistetavat sõnavara. Mõnikord on termini eestikeelse vaste puudumisel õigem jätta teksti ingliskeelne sõna ning anda kõrval selle sisuline seletus.
Mõni aasta tagasi lugesin ühe kolleegi kirjutist ajakirjas Maja ja võtsin kõrvale võõrsõnade leksikoni. Paraku ei olnud sellest abi: neid sõnu, mis ajakirjas must valgel lugeda, sealt ei leidnud. Ei leidnud ma neid ka teistest sõnastikest. Kiirelt lugedes sain justnagu aru, mida öelda on tahetud, aga täpsemal uurimisel jooksis tekst rappa. Miks kirjutada nii keeruliselt? Võib-olla on selle taga soov mõjuda targemana, näidata keerukate sõnade ja lausekonstruktsioonidega oma eruditsiooni. Tegelikult on tulemus vastupidine: keeleinimesed muigavad sellise konstrueerituse peale üsna nõutult.
Arhitektuuritekstide puhul on väga oluline osa toimetajal, kes autori kirjutise läbi töötab, seda täpsustab, kontrollib ja teeb selle üldarusaadavaks, keeletoimetaja annab tekstile viimase lihvi. Keeleinimesele, kes ei ole kodus arhitektuuri erialal, võib jääda siiski nii mõnigi asi arusaamatuks. Kui ka toimetaja ei saa öeldu mõttest lõpuni aru, siis täpsustab ta seda autoriga. Teksti autori, kirjutise sisulise toimetaja ja keeletoimetaja suhe on umbes sama nagu arhitekti, inseneri ja ehitaja oma: kui ühele osapoolele jääb miski segaseks ja kui üksteise märkusi ja nõuandeid ei arvestata, siis ei ole loota ka head tulemust.
Paraku tunnevad paljud arhitektid ennast sageli üsna riivatuna, kui näevad oma kirjutist toimetatud kujul. Pahatihti tuleb toimetajal taluda autorite pahameelt: see pole ju minu tekst, siin puudub minu isikupära. Mõttetult keeruliseks väänatud laused ja konstrueeritud omaloomingulised sõnad võivad ju peegeldada kirjutaja isiksust, aga kui lugeja neist aru ei saa või peab iva leidmiseks iga teist lauset mitu korda lugema, siis seda „omapära” ei loe keegi. Eesmärk peab olema esitada keerulised mõtted selges keeles, mitte vastupidi – lihtsad mõtted arusaamatult keeruliselt, seejuures mõnikord ka keeleliselt valesti. Stiilinäide: „Mina tegelen poekülastamise praktikaga tahtevõime realiseerimise kaudu”. Keelereeglite seisukohalt on küll kõik õige – aga mis takistab öelda selgelt ja lihtsalt: „Ma tahan poodi minna”?
Jah, keel uueneb, on pidevas muutumises, aga ka keele uuendamise aluseks on selle keele reeglid. Kui iga valdkond oma nurgas erialakeelt vaid oma äranägemise järgi „uuendab”, ei mõista väljaspool siseringi seda enam keegi. Akadeemiline tekst peab olema eeskuju, mille järgi omandada eriala keelt. See tähendab sisutihedat toimetajatööd, ka julgust endale ja autorile tunnistada, et ei saa kirjutisest aru, sest kui juba toimetaja täpselt aru ei saa, on vähe lootust, et lugeja saab. Akadeemiline tekst ei ole kindlasti mõeldud kiirlugemiseks, aga peab olema siiski mõistetav, sõnastuses täpne, rääkimata sellest, et üks väärikas ajakiri ei peaks põlistama argikeelde juurdunud keelevigu. Ka pealkirjad ja viited tuleb toimetada.
Ja veel üks märkus. Eesti keeles on oma kirjavahemärgid, mis on kindla kujuga ja asuvad määratud kohal. Jutumärgid käivad eestikeelses tekstis lause alguses all ja lause lõpus üleval, seejuures on mõlemad 9-, mitte 6-kujulised. Tihti põhjendatakse jutumärkide vale kuju ja asetust kujundusstiiliga. Loomulikult võib ühe lause mõnel kunstilisel plakatil kujundada kuidagi eriliselt, aga artiklis ei ole see stiiliküsimus. Hüüumärki ei kirjuta keegi eestikeelses tekstis kujunduse põnevaks muutmiseks lause lõppu tagurpidi.
Ma loodan väga, et Ehituskunst pöörab edaspidi arhitektuuritekstide keelele rohkem tähelepanu kui teised väljaanded, akadeemiline formaat lausa nõuab seda. Loodan, et juba järgmisest numbrist on kadunud sellised väljendid nagu „arhitektuurne projekt” (milline projekt?), „kogukond” ühe piirkonna elanikkonna tähisena, „kaasaegne” tänapäevase mõistes, kõikvõimalikud kummalised „praktikad” jpm. Paraku tundub, et seekord pole keeletoimetaja mõnda kohta üldse näinud või on keegi toimetaja parandused tagasi võtnud. Jah, ka seda on juhtunud, et arhitekt pöörab parandatud väljendid ja sõnad oma arusaamist mööda tagasi „õigeks” ja rikub sellega tegelikult keeletoimetaja, kes väljaande keele eest vastutab, mainet. Usaldagem rohkem oma eriala professionaale! Keelde ei tohi suhtuda üleolevalt. Ühtlasi kutsun arhitektuurist kirjutajaid üles omavahel keeleteemal suhtlema.
Üks mu sõber, tipptraumatoloog Los Angeleses, armastab vahel rääkida põnevamatest seikadest oma töös. Mind on alati hämmastanud, kuidas inimene, kelle igapäevane töökeel ei ole eesti keel, saab emakeeles nii lihtsalt ja arusaadavalt oma tööst rääkida. Majad ei ole keerulisemad kui inimesed, projekteerimine ei ole keerukam kui opereerimine. Ka arhitektuurist on võimalik kirjutada nii, et sellest saavad aru kõik haritud inimesed.