Jaapani traditsiooniline muusika on valdavalt ühehäälne, kuid koto keelte suur arv võimaldab seda rikastada ka nappide intervallide, arpedžode ja burdoonmänguga. Ja nagu veendusime Tomoya Nakai kontserdil, peavad jaapani nüüdisheliloojad oma koto-teostes sellest printsiibist (nagu ka pentatoonilisest helilaadist) üldjuhul kinni. Ent mõistagi mitte alati, kuna kontserdi viimane, Kinichi Nakanoshima (1952) helitöö kahele koto’le kõlas minimalistlike korduste postmodernistlikus võtmes. Väga intensiivse liikumisenergia ja motoorikaga lugu, kus orient ja nüüdisaeg ühinevad kohati ekstaatiliseltki mõjuvas maailmamuusikas!

Kohe järgnenud FA Schola ansambli „Maoaasta alguse kontsert” Kadrioru lossis ühendas hiina ja jaapani traditsioonilise muusika. Õhtu oli mitmeski mõttes väga hästi ette valmistatud, näiteks sai kavalehelt lugeda päris põhjalikku ülevaadet hiina klassikalisest helikunstist ning jaapani zen-budismi muusikalisest meditatiivsusest (mida kontserdil illustreeris Roland Suitsu shakuhachi-mäng). Mõningaid teoseid tutvustas kontserdi käigus veel ansambli juht Raho Langsepp ise (hiina flöödid dizi ja xiao).

Laskumata detailidesse, toon siinkohal välja vaid olulisemad hiina ja jaapani traditsioonilise muusika seosed. Kõigepealt on mitmed jaapani rahvuslikud instrumendid tegelikult hiina päritolu. Näiteks hiina zheng (või guzheng, millel Kadriorus musitseeris Lilian Langsepp) on eelmainitud jaapani koto „vanem vend”. Hiina vertikaalselt puhutava bambusflöödi xiao jaapani vasteks on shakuhachi. Või võtkem siis hiina lauto pipa ja jaapani biwa jne. Teiseks ühisjooneks on pentatoonika kasutamine helilaadides. Ainult et nagu FA Schola ansambli kontserdil kuulda võis, mõjuvad jaapani laadid õhtumaisele kuulajale üldjuhul pigem minoorselt, samas kui hiina pentatoonika kõlab palju rõõmsamates värvides.

Milliseks aga – kas mažoorseks või minoorseks – kujuneb alanud muusikaline maoaasta, eks seda kuuleme edaspidi.