Nii ongi need kümme konverentsi olnud muusikakeskkooli ja Otsa kooli ettevõtmine ning toimunud vahelduvalt ühes või teises koolis. Esimestel kordadel osalejatest on Aleksandra Dolgopolova jõudnud muusika- ja teatriakadeemia doktorantuuri, mitmed on muusikateaduse magistriõppes nagu Sandra Kalmann või Maris Pajuste. Koostöö on olnud suurepärane ning konverentsil esinevad noored nagu meie ühised õpilased, kelle käekäigu vastu hiljemgi huvi tunneme. Seekordne „juubelikonverents” oli eriti ühtsel ja kõrgel tasemel ning isegi teemaring haakus omavahelise kokkuleppeta: kõik ettekanded puudutasid eesti muusikat või muusikaelu. Nii käsitleti Helmut Rosenvaldi ja Tõnu Kõrvitsa teoseid (vastavalt Henri Christofer Aavik ja Merit Tuuling TMKK X kl), klaveritööstust Eestis ja ERSO probleeme üleminekuajal 1988–1993 (vastavalt Elisabeth Kremenetski ja Pärtel Toompere, Otsa kooli lõpetajad) ning suvemuusikat Tartus 1920ndatel (Johannes Voltri, TMKK XI kl), samuti analüüsiti Andrei Volkonski plaadikogu (Ele Loonde, TMKK IX kl). Viiendal konverentsil lisandus omaette üritusena pärastlõunane noorte heliloojate kontsert, mille initsiaator oli tollane TMKK ja Otsa kooli õpetaja Alo Põldmäe ja mis tänavu jõudis kuuenda toimumiskorrani.

Kümme edukat konverentsi on piisav põhjus, et nüüd ise tagasi tõmbuda ning lasta uuel põlvkonnal edasi tegutseda. On selge, et akadeemilise konverentsi vorm peab vähemalt lähiajal püsima jääma. Sellele võiks aga lisanduda kas sügisel või kevadel noorte muusikateadlaste foorum, kindlaksmääratud teemadel arutlemine ja väitlemine. Või ka midagi muud mingis muus vormis – tähtis on otsida, uueneda ja olla loov.